KATRIN LUST ⟩ Palun vabandust, et ma mängisin šokolaadipoissi "Pähklipurejas"

Tallinn, 27.05.2019 Katrin Lust kohtus. Katrin Lust in court Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Viimastel päevadel ei räägita millestki muust kui sellest, kuidas iga mustanahalise inimese elu maksab.

Raadio DJ Alari Kivisaare kommentaarid antud teemal on põhjustanud täieliku hüsteeria. Kivisaar julges kahtluse alla panna USA sündmuste suuruse ja nüüd nõutakse vaese mehe vallandamist raadiost Sky Pluss.

Oma allkirja on Kivisaare vastasele petitsioonile andnud juba 5000 eesti  inimest, kelle kõigi meelest tuleks see vääritu mees vallandada, kuna ta julges USA-s politseiniku poolt tapetud George Floyd-i surma ebasobilikult kommenteerida.

Enamus inimesi ilmselt polegi seda sõnavõttu raadios kuulnud, aga kisa on suur ja Kivisaar on põhimõtteliselt kuulutatud Eesti esi-rassistiks. Mida ta ütles või tegi polegi enam nii väga oluline, sest me kõik peame justkui ühe puuga Georg Floyd-i (tapetud mustanahaline) kaitsma ja kui keegi ütleb tema kohta midagi vastuolulist, siis on ta silmapilkselt rahvavaenlane.

Mina ei ole rassist, aga ma üritan iga olukorda vaadata võimalikult paljude nurkade alt.

Näiteks vaatasin ma järgi, kes on see kodanik Floyd, keda kogu maailm nii metsikult taga nutab ja kellest on saanud justkui uus Martin Luther King.

Sisuliselt on Floyd kuulutatud pühakuks ja iga tema lause on jõudnud USA protestijate plakatite peale. Näiteks kui Floyd hüüdis kinnipidamisel oma ema appi, siis täna marsivad ameeriklased tänavatel plakatitega, millel on kirjas, et Floydi hüüe ema järgi on kutse kõikide maailma emade järgi jne.

Aga kes George Floyd siis täpselt oli? Mina saan aru, et ta oli korduvalt seadusega pahuksis olnud mees. Teda oli kinni peetud seoses narkootikumidega ja ta istus pikalt vangis ka röövi eest. Täpsemalt tungis relvastatud Floyd majja, surus rasedale naisele püssi kõhtu ning röövis temalt mobiiltelefoni ja raha.

Kokku on Floydi karistatud üheksa korda ning ka tema surmaga lõppenud kinnipidamisel pudenes tal maha kotike valge pulbriga. Teadaolevalt oli ta fentanüüli ja amfetamiini sõltlane ning narkojoove põhjustaski väidetavalt märatsemise, mille tõttu politsei ta ka surmapäeval kinni pidas.

Loomulikult ei õigusta politseiniku jõhkrat käitumist miski, aga ometi me peaksime siiski selle ülemaailmse hüsteeria keskel jääma kahe jalaga maa peale ja suutma olukorda kainelt hinnata.

Näiteks Helsingis kogunes koroonaviiruse puhangu ajal tänavatele 3000 inimest selleks, et protestida politsei vägivalla üle Ameerikas. Kas see oli ikka mõistlik ja kui hooliv oli selline marss teiste kaasmaalaste suhtes sisuliselt pandeemia ajal?

Ka Eestis sooviti mustanahaliste kaitseks USA-s korraldada meeleavaldust, kuid õnneks sai meil Eestis terve mõistus olukorrast võitu ning üritus jäi ära. Pean just silmas koroonat ja seda kõike, mida me oleme viimased neli kuud haiguse takistamiseks üheskoos läbinud.

Minul on igal juhul armastatud raadiohäälest Alari Kivisaarest kahju.

Eestis ei ole ju tegelikult mustanahalistega mitte mingisuguseid probleeme ja meie ei pea paluma vabandust Aafrikast orjadena Ameerikasse viidud mustanahaliste pärast.

Täpselt nii nagu nemad ei pea end halvasti tundma sellepärast, et meil siin Eestis lõppes teoorjus alles 1868. aastal. Muide USA orjad lasti vabaks viis aastat varem 1863. aastal.

Kui me hakkame siin üldse ajalugu laiemalt vaatama, siis ajal mil eestlased olid orjarahvas, oli Tallinna ülemkomandandiks mustanahaline mees nimega Ibrahim Hannibal. Viimane oli muide kuulsa luuletaja A.Puškini vanaisa. Hannibali mälestustahvel on muide tänaseni Toompea komandandimaja seinal ehk Tallinnat valitses vene tsaari käsul mustanahaline.

Nüüd võiks ju küsida, kas mustanahalised sooviksid eestlaste ees veidi vabandada, et nende mees valitses eesti orjasid ja uskuge mind- eesti orjade elu oli väga raske. Nad said pidevalt piitsa, mõisnikel oli kodukari õigus (õigus oma orjasid ise karistada) ja 

eestlased pidid tegema tasuta mõisniku kasuks tööd ehk nad olidki sõna otseses mõttes teoorjad.

Mingit vabandust sel teemal Balti aadlikelt ei ole mina kuulnud. Samuti ei ole ma kuulnud, et afroameeriklased protestiksid meie orjasaatuse nimel, mis ei erinenud sugugi nende omast.

Kogu see vabandamiste saaga on minu meelest läinud täiesti üle võlli. Kas tõesti inimene, kes on korra elus võõbanud end pruuniks, peab täna tundma kogu maailma ees tohutut süümepiina ja sügavat piinlikkust.

Lapsepõlves käisin balletitrennis Tartus Vanemuise teatris. Seal võeti ikka balleti õpilasi etendustesse mängima ja nii sain ka mina kolmeteistkümne aastaselt mooramehe rolli Tšaikovksi "Pähklipurejas".

See tähendab seda, et mu nägu võõbati mingi ainega pruuniks (tegelikult mitte ainult nägu vaid ka käed ja jalad, mis kostüümi alt paistsid) ja mul tuli mängida neegripoissi. Kui olin laps, siis see tundus nii eksootiline ja ilus.

Olin tegelikult selle mooramehe mängimise jõululavastuses juba ära unustanud, kuni ema täna hommikul küsis, kas ma kavatsen ka selle rolli pärast vabandada. Talle oli jäänud mulje, et kõik inimesed (kes on lava peal pruunid olnud) peavad selle teo eest kogu maailmalt andeks paluma.

Jah ma olen nõus vabandama, aga ainult sel juhul kui vabandab ka riigile kuuluv Vanemuise teater, kes pani mu lapsena sellisesse halba olukorda.

Minu väikekodanlik perekond pidas samuti seda etteastet lõbusaks ja minu ema ega isa ei näinud mooralase mängimises midagi moraalitut...aga nüüd võib see roll mõjuda minu karjäärile hävitavalt. Õnneks pole pildid veel kuskile lekkinud aga kindlasti jääb mulje, et olin juba nii varajases eas paadunud rassist.

Kuulge come on, tulge inimesed mõistusele! Kas iga inimene, kes on ostnud elus korra moorapea koogi peaks ka vabandama?

Kas "Viiuldaja katusel" (mis on üks kuulsamaid muusikale) rikub kuidagi juutide mainet. On ju kogu selle etenduse sisu väga reljeefsed ning värvikad juudi karakterid.

Agatha Christie raamatut "Kümme väikest neegrit" (mille lavastas ka Mati Unt) on autori kõige populaarsem romaan ja seda on müüdud üle saja miljoni eksemplari.

Täna on ka selle raamatu eestikeelne pealkiri muudetud "Ja ei jäänud teda ka", milles on isegi tegevuspaik neegrisaar muudetud sõdurisaareks.

Ma ei ole kunagi suhtunud halvustavalt ei ühtegi juuti, sakslasesse ega mustanahalisse. Küll aga on minusse suhtutud halvustavalt nii USA-s kui Suurbritannias, kus levib arvamus et kõik Ida-Euroopa naised on litsid ja mehed on pätid.

Minu ees ei ole sel teemal keegi vabandanud ja ikka ainult iseendal tuli võõrastes riikides elades enese eest seista ja kummutada eelarvamusi.

Miks ma selle sissekande tegin! Eestlased on tuntud terve mõistuse ja ratsionaalsuse poolest ja proovime ka nüüd tervet mõistust rakendada.

Aga lõpetuseks veel üks kirss vahukooretordil. Eestis käib hetkel kibe arutelu selle üle, kas Mustamäele peaks kerkima India riigi looja Mahatma Ghandi ausammas.

Minul tekib kohe küsimus, miks peaks Eestisse kerkima 1948. aastal surnud India poliitiku ausammas enne veel kui oleme suutnud püstitada ausamba kasvõi Konstantin Pätsile.

Ghandi pole kunagi Eestis käinud ja ma ei ole kindel, kas ta üldse oli meie riigist kuulnud. Ma tean, et Eestis on käinud 1970. aastatel tema tütar Indira.