UKRAINA SÕDUR LEIDIS POJA «Mis riik see on, kuhu ma olen sattunud? Politsei ei lasknud mul lapsega kohtuda ja aitasid mu naisel põgeneda!» (18)

Copy
Foto: Kuvatõmmis videost

«Pojake, palun tee uks lahti, ma leidsin su lõpuks üles!» koputas esmaspäeva pärastlõunal ühe Eesti väikelinna kortermaja uksele Ukraina sõjaväes teeniv Aleksander, kes on oma poega Eestis taga otsinud juba mitu nädalat. «Ma käisin läbi kümneid maju ja kortereid ja näitasin inimestele oma lapse pilte, kuni ühed head inimesed juhatasid mu õige aadressini!» rääkis südamevalus mees, kes pole oma 10-aastast last näinud ligi kolm aastat.

Möödunud nädala reedel kirjutasime sellest, kuidas Ukraina sõjaväelane Aleksander otsib Eestis taga oma poega. Nimelt läks mees kolm aastat tagasi Ukrainas lahku oma abikaasast, kes otsustas endaga kaasa võtta ka nende ühise poja. Siis puhkes sõda ja sõtta läinud mehel puudus teadmine, kus ta laps võiks asuda. Mees on nüüdseks läbi käinud mitmeid Euroopa riike ning hiljaaegu sai ta Austriast info, et tema 10-aastane laps asub emaga Eestis, kus neile on antud sõjapõgeniku staatus.

Loe rohkem ja vaata videot siit:

ISA OTSIB POEGA 〉 Ukraina sõdur otsib Eestis oma röövitud last: koputan läbi kasvõi iga ukse

Aleksander on Eestis olles läbi käinud mitmeid ametkondi, et teada saada oma lapse asukoht. Tal on taskus ka Ukraina kohtuotsus, mis ütleb, et lapse hooldusõigus on antud just temale ehk isale. Aleksandri eksnaine on siinsetele võimudele rääkinud aga teistsugust versiooni ning millegipärast on kohalik lastekaitse võtnud ema seisukohti kaitsva rolli.

Kuigi mees on kohaliku lastekaitsjaga kohtunud ning väljendanud talle, et ta soovib oma last näha, ei ole lastekaitse temaga kordagi maha istunud, et kuulata ära isa arvamus olukorrast. Pigem on talle mitmel korral kutsutud politsei, temalt on ära võetud pass ning tema lapse asukohta pole talle siiani avaldatud.

«Ma sõitsin kohale linna, kus mu poeg pidi Austria ametnike sõnul olema, ja küsisin inimestelt, kas nad on teda näinud. Lõpuks sain lapse aadressi, kus nad emaga elavad!» selgitas Aleksander, kes võttis «Kuuuurija» meeskonna kaasa esmaspäeval lapse otsingutele ühte meie väikelinna.

Leidis lapse, aga politsei isa ja poega kokku ei lasknud

Esmaspäeva pärastlõuna on ühes Eesti väikelinnas palav. Päike sirab kõrgel taevas, kui Aleksander astub sisse ühte kortermajja ning läheb viimase korruse ukse juurde.

«Pojake, see olen mina, palun tee uks lahti!» koputab ta valgeks värvitud uksele ja ütleb «Kuuuurija» meeskonnale, et kuulis korteris liikumist. «Ma tean, et mu poeg on sees, aga ema ilmselt ei luba ust avada!» koputab mees vaikselt uuesti uksele. Kahjuks ust keegi talle ei ava.

Aleksander helistab politseisse ja palub nende abi. Korravalvurid on kohal vähem kui kolme minutiga. Mees näitab neile Ukraina kohtuotsust, mille järgi on lapse hooldusõigus temale määratud. Politseinike sõnul nad seda aktsepteerida ei saa ja mehel tuleb see nii-öelda Eestis seadustada õigusabilepinguga Harju maakohtus.

«See kõik võtab ju aega ja raha!» kurdab mees, kellel pole õnnestunud oma lapsega juba mitu aastat suhelda.

Aleksander selgitab, et laps on toas koos emaga ja palub, et politsei avaks ukse, et ta saaks kasvõi korra oma last näha. Politseiametnikud koputavadki uksele, mis läheb hetkega lahti ning ametnikud pääsevad korterisse Aleksandri eksnaise ja pojaga rääkima. Nad on korteris sees vähemalt 15 minutit. Seejärel tulevad ametnikud sealt välja ning ütlevad mehele, et nii laps kui naine ei soovi neid näha ja kui mees jätkab uksele koputamist, siis arreteerivad nad ta ja viivad ta vanglasse plate peale.

Aleksandri nägu muutub lumivalgeks ja ta tõstab esimest korda häält. «Kas te saate aru, ta on mu poeg. Ma ei lähe siit mitte kuskile. Minult ei ole isa õiguseid ära võetud. Mul on õigus oma last näha,» vehib ta kätega, endal silmad märjad.

Politsei sõnul peab ta rahunema, muidu viiakse ta korteri ukse tagant ära väe ja võimuga. «Kuuuurija» meeskond kinnitab politseiametnikele, et mingit räuskamist ja laamendamist ei ole korteri ukse taga toimunud ning kinnitame omalt poolt, et mees koputas uksele rahumeelselt ja palus vaiksel häälel endale uks lahti teha.

Kohapealset vestlust kuuleb pealt ka allkorrusel elav naabrinaine Asta (nimi muudetud ja toimetusele teada). «Ma näen last tihti emaga. Üldiselt õues ta ei käi ning teiste lastega ta ei suhtle. Ilmselgelt on ta läbi elanud mingi trauma!» selgitab Asta nii «Kuuuurija» saatemeeskonnale kui politseinikele. Aleksander vajub selle jutu peale trepi peal peaaegu kokku.

«Meie ei saa midagi teha, kui laps isa näha ei taha,» ütleb ametnik, kellele Aleksander vastab kiirelt: «Kas te saate aru, ta on ju ema mõju all! Ma soovin oma last näha!»

Isa keeldub lahkumast

«Ma ei lähe siit mitte kuskile!» on isa endast väljas. «Kui ma lähen siit ära, siis ma ei leia neid mitte kunagi. Mu eksnaise ema elab Venemaal ja kui ta põgeneb sinna, siis ei näe ma oma last enam mitte kunagi, kuna Ukraina sõjaväelasena ma sinna teda otsima minna ei saa!» selgitab ta politseiametnikele, kes meest ei kuula, vaid kordavad, et kui ta ukse tagant ära ei lahe, siis nad arreteerivad ta.

Naabrinaine Asta teeb Ukraina sõjaväelasele ja Iisraeli kodanikule ettepaneku viia talle maja ette tool, kus ta saab istuda ja oma last oodata. Aleksander lähebki trepikojast välja. Asta ei toonud talle mitte ainult tooli, vaid ka suure veeanuma, et mehel oleks joogivett. Hiljem keedab naine mehele ka borši ja söödab ta kõhu täis.

«Ma ei saa aru, kui isa on nii kaugelt tulnud, miks nad ei võiks talle korra oma poega näidata. Kas inimlikult ei ole siis võimalik temast aru saada!» on Eesti proua kogu seda vaatepilti nähes samuti emotsionaalne.

Aleksander jääb kortermaja ette toolile istuma, kui «Kuuuurija» meeskond koha pealt lahkub.

Mõne aja pärast helistab meile aga Asta.

«Saate aru, politsei tuli siia ja nad meelitasid Aleksandri nurga taha ja tegid näo, justkui nad tahaksid talle midagi näidata. Samal ajal, kui ta nurga taha viidi, aitasid teised politseinikud naise koos lapsega auto peale ja põgenesid!» on naine täiesti endast väljas. «Ma nägin seda kõike akna pealt ja ma veel ütlesin politseile, kas teil häbi ei ole niimoodi käituda. Mina arvasin, et politsei jääb erapooletuks, aga niimoodi nad siit ära viia. Salaja. See ei ole politseile kohane ja seda oli lausa vastik vaadata. Ma kardan, et nüüd ei näe isa oma poega enam mitte kunagi!»

Aleksander on ise sama nõutu. «Kõigis riikides, kus ma käinud olen, on mind aidatud. Mis riik see selline on, kus isa versiooni ei kuulata, minu kohtudokumente ei vaadata ja tõsiselt võetakse ainult naise juttu. Kuhu ma olen ometi sattunud!?» küsib mees vesiste silmadega. «Ma ei lähe siit enne, kui näen oma last!»

«Kuuuurija» saatis PPA-le küsimuse, miks nad sekkusid ja viisid lapse koos emaga isa selja taga minema.

PPA pressiesindaja Annika Maksimov kommenteeris olukorda aga järgnevalt:

«Politsei tagas 17. juunil kirjeldatud juhtumis avalikku korda, kuivõrd mees oli väga emotsionaalne, käitus agressiivselt ja keeldus naise ukse tagant lahkumast. Politseinikud vestlesid mehega ja selgitasid, et politsei ei vali pooli ega jaga poolte tahtevastaselt kellegi andmeid, samuti ei jaga lapse hooldusõigust. Lapse hooldusõigust puudutavate probleemide korral tuleb pöörduda Eesti kohtu poole.»

Tagasi üles