Katrin Lust: miks naised ei sünnita? Küsimus pole rahas, vaid…

Katrin Lusti perre sündis teine laps. Uue ilmakodaniku nimeks sai Gloria. Esimene tütar Olivia on juba kaheaastane. Foto: Erakogu

Vaadates aga oma jälgijaid Instagramis, sain aru, et armsad beebipildid on pannud suure osa minu jälgijatest mõtlema lapse saamise peale ja naiste suurim hirm pole mitte see, kas riik maksab piisavalt toetusi, vaid hoopiski see, kuidas oleks seda kõike võimalik teha, ilma et panna oma muu elu täielikult pausile.

Viimase poole aasta jooksul olen hakanud jagama Instagramis (IG) pisut isiklikumat sisu oma sealsetele jälgijatele. Saan aru, et suur osa minu IG jälgijatest on naised, kellele mu tegemised korda lähevad. Mingi osa neist on juba emad või peagi emaks saavad naised, aga on ka neid, kes alles mõtlevad laste saamisele.

Kuna ma ise jälgin Instagramis päris paljusid emasid üle maailma, siis olen just sealt saanud julgust postitada pisut julgemalt oma teekonda lapse ootusajast, sünnitusega seotud hirmudest ja muust. Mulle tundub, et sedasorti infot vajavad ka paljud teised naised, kelle jaoks on IGs oma elu jagavad naised mingis mõttes teejuhiks, kellele sa saad kaasa elada ja kellega on võimalik suhestuda.

Nii olen sattunud päris paljude oma jälgijatega ka privaatselt suhtlema ja olen suure rõõmuga vastanud nende erinevatele küsimustele.

Möödunud nädala kolmapäeval sain teise lapse emaks ja jagasin oma jälgijatega ka seda erilist uudist. Seepeale sain päris palju kirju, mis panid mind mõtlema, miks eesti naine tegelikult sünnitada ei taha.

Paljud naised on küsinud minult, kui keeruline on väikese lapse kõrvalt tööle minna. Mis on kõige suuremad väljakutsed sellega seoses ja kas lapsi on võimalik saada ka nii, et sa ei pane oma karjääri pausile.

Eesti laste madal sündimus on pea iga päev meedias teemaks. Küll tehakse küsimustikke ja arutatakse, kas riiklikud toetused või nende kadumine mõjutab meie iivet. Miks meil ei sünni ikkagi lapsi ja miks on eesti laste sündimus viimasel ajal langenud lausa alla kriitilise piiri. Kui varem sündis Pelgulinna sünnitusmajas, kus ka mina olin, 11 last päevas, siis nüüd sünnib neid päeva jooksul kuus ehk ligi poole vähem. Need on üsna kurvad numbrid.

Vaadates aga oma jälgijaid Instagramis, siis sain aru, et armsad beebipildid on pannud suure osa minu jälgijatest mõtlema lapse saamise peale ja suurim hirm pole mitte see, kas riik maksab piisavalt toetusi, vaid hoopiski see, kuidas oleks seda kõike võimalik teha, ilma et paneksid oma muu elu täielikult pausile.

Eesti naised ei taha jääda tegelikult koju toetuste peale. Kui ajad on volatiilsed nagu praegu ja majandusel läheb kehvasti, on naiste jaoks iseseisvus veelgi olulisem. Enam pole ka väga moes jääda koju mehest sõltuvaks. Naised tahavad ennast teostada, teha karjääri ja õppida ja mitte kõike seda kaotada. Samas on meis olemas ka soov lapsi saada ja olla ema.

Olen väga liigutatud, et minu teekond lapsevanemaks saamisel on olnud paljudele eeskujuks ja olen elav näide sellest, et laste kõrvalt on võimalik ka edasi tööd teha. Kusjuures nõu selles asjus on minult küsinud nii minu sõbrannadest advokaadid või ajakirjanikud.

Lapsi on alati sündinud. Ka majanduslikult väga kehvadel aegadel. Jõukates riikides on aga sündimus endiselt madal. Millest see kõik tuleb, on igikestev küsimus. Raha on oluline, aga see ei ole suurte otsuste alus. Lapsed sünnivad ikkagi eelkõige armastusest.

Tänapäeva naised tahavad olla pigem iseseisvad, et ükskõik mis ka juhtub, saavad nad hakkama. Pigem võiks ühiskond toetada töötavate emade staatust, sest näha on, et lapsesoovile mõtlevad tegelikult väga paljud meie naised. Vähemalt nii tajun mina oma jälgijatega suheldes.