Viimasel ajal tuleb kohtust hiigelhüvitisi välja mõistvaid otsuseid nagu seeni pärast vihma. Küllap paljud rõõmustavad, kui saavad teada, et vandeadvokaat Paul Keres peab peaminister Kaja Kallasele maksma moraalse kahju tekitamise eest 15 000 eurot. Käsi hõõrutakse ilmselt ka siis, kui mõni netikommentaator teeb avaliku korjanduse, sest kahjuraha väljamaksmiseks tal oma sissetulekust ei piisa.
See kõik ongi tore, kui loed kõrvalseisjana ajalehest mõnda järjekordset lugu, mis puudutab kohtu väljamõistetud hiigelhüvitist, ning mõtled, et kõigi nende otsuste taustal ei saa naabrimees enam niisama sinu kohta pläustida sotsiaalmeedias või ajakirjanik ei saa sinu tegemistest kirjutada enne, kui on olemas süüdimõistev kohtuotsus. Jah, kõrvaltvaates see kõik tundub äärmiselt õiglane ja ilmselt mõtlevad ka kohtunikud ise, kes neid otsuseid teevad, et hiigelhüvitiste tuules haritakse inimesi paremini käituma ja avalikult rääkima. Ja loomulikult harivad nad enda meelest kõige enam meediamajasid, kes mõtlevad nüüd kümme korda läbi, millist teemat puudutada ja millist mitte.