/nginx/o/2021/10/23/14160521t1h7bf1.jpg)
/nginx/o/2023/04/04/15238717t1h5170.jpg)
Esmaspäeval oli eetris «Kuuuurija» saade sotsiaalmeedia platvormidel levivast kiusust. Politsei ei soostunud kaamera ette tulema, vaid saatis e-kirja. «Isegi kui menetlust ei alustata, annab see ikkagi võimaluse politseile selle kiusliku inimesega suhtlemiseks,» sõnas politseikapten Maarja Punak.
Politseikapten Maarja Punak tõi välja, et eestlasi on kõige enam Meta platvormidel ehk Facebookis ja Instagramis. «Ilma kasutajate hulka arvestamata võib öelda, et just seal on kõige enam probleeme,» sõnas Punak.
«Samas oleks see nagu Põlva ja Tallinna kuritegude arvude võrdlemine ja seega kohatu. Kasutajate ja ka politsei hinnangul on olemas kiusamist kaudselt võimaldavaid platvorme, mis reageerivad vähe või kus on peaaegu võimatu sobimatut sisu ja sealjuures ka kiusavat käitumist raporteerida ja eemaldada. Üheks selleks näiteks on TikTok.»
Punak ütles, et TikToki avalikust statistikast on näha, et eelmisel aastal täideti vaid kaks Eesti riigiasutuse edastatud eemaldamise nõuet.
«Üks neist oli õpetajale tehtud libakonto, kus postitati probleemset sisu. Enamasti veebipolitseinikud aga n-ö riigi poolt esitatud nõuet eemaldamiseks ei tee, sest nõude tegemiseks peab olema videos, postituses või kommentaaris toime pandud väärtegu või kuritegu. Küberkiusamine sinna kategooriasse aga ei kuulu ja saab viidata platvormi enda sisereeglite rikkumisele, millele tavaliselt kas ei reageerita üldse või ei loeta esitatud argumente piisavaks, et midagi kustutada. Samas ei ole olemas ideaalset sotsiaalmeedia platvormi, mis reageeriks kiiresti igale teatele ja suudaks ka ennetada ja takistada probleemse sisu jagamist.»
Punak rõhutab, et mida noorem inimene, seda kinnisem sotsiaalmeedia keskkond tasub valida. «Noortel ei ole sotsiaalsed oskused veel välja kujunenud ja neil on tõenäosus haiget saada ja teistele haiget teha kõige suurem. Lapsevanem saab aidata kontode loomisega ja nende privaatseks sättimisega. Täiskasvanud inimesed saavad teha ise valiku: kas olla kõikidele teistele kasutajatele kättesaadav ja nähtav või mitte. Tuleb arvestada, et avalik konto tähendab suuremat haavatavust ja inetutest kommentaaridest on pea võimatu pääseda.»
Punak nendib, et igal platvormil on omad reeglid sisu ja kontode raporteerimise ja blokeerimise kohta. «Nendest tasub alustada kohe pärast ekraanipiltide tegemist. Ekraanipilte on vaja juhuks, kui teise inimese käitumine on korduv ja võib täita ahistava jälitamise kuriteo koosseisu. Kui oled andnud märku, et teise inimese käitumine sulle ei sobi ja inimese kommentaare kustutanud ja blokeerinud, kuid inimene ikkagi jätkab, võib pöörduda veebipolitseinike poole abi küsimiseks,» soovitab Punak. «Nemad saavad anda edasisi juhised või ka võtta ühendust selle kiusliku inimesega. Kui kommentaarid aga sisaldavad ähvardust elu, tervise või vara suunas ja usud, et kirjutaja päriselt kujutab ohtu, tasub esimesel võimalusel pöörduda politseisse. Isegi kui menetlust ei alustata, annab see ikkagi võimaluse politseile selle kiusliku inimesega suhtlemiseks. Kui neid teateid meile ei tehta, siis me ei tea seda, et inimesed vajavad abi ja politsei sekkumist.»
Küsimusele, kuidas veebipolitseinikud vestluseid läbi viivad, veel enam juhtudel, kui kommenteerija on anonüümne, vastas Punak: «Kui kontole on jätkuvalt võimalus kirjutada kas veebipolitseiniku kontoga kirja saates või selle inimese vahendusel, keda konto omanik kiusab, siis tasub seda proovida. Selleks, et selgitada seadust sobimatult ja häirivalt käituvale kontoomanikule, kes oma tegevusega veel ei ole täitnud süüteokoosseisu, ei pea politseinik otseselt teadma, kas konto taga on Jaak, Mart või hoopis terve punt inimesi,» nentis Punak. «Kindlasti ei ole see nii mõjus kui näost näkku läbi viidav vestlus, aga kuniks meil puudub alus inimese tuvastamiseks, siis peab sellele lootma.»