/nginx/o/2020/10/11/13406290t1h7aaf.jpg)
/nginx/o/2022/11/22/14977743t1h8d84.jpg)
Kaitsevägi plaanib lähiajal hakata laiendama Nursipalu harjutusvälja ning seda naaberkruntidel elavate inimeste kodude arvelt. Kohalikud on hirmul, et nad visatakase põlistaludest välja sundvõõrandamise abil. «Me oleme, kurat, toitnud Eesti rahvast, sedasama kaitseministrit ja nad tahavad meie talud ja töö ära võtta!» sõnab kohalik põllumees.
Viimastel nädalatel on palju räägitud sellest, et riik plaanib laiendada Võru maakonnas asuvat Nursipalu harjutusvälja. Praegu on selle pindala 1134 hektarit, kuid nüüd soovib Eesti riik kaitseväe harjutusvälja lausa neli korda suuremaks teha. Kokku vajatakse õppusteks 12 000 hektari suurust maalappi.
Selline uudis on kohalikes tekitanud suurt hirmu ning kuuldavasti on laual sundvõõrandamise võimalus. Sealsete elanike sõnul on kõige jubedam see, et riik hoiab neid teadmatuses ja neil pole aimugi, kas lahkuma peab homme, aasta või kahe pärast, millistest kodudest ning millistel tingimustel.
«Kuuuurija» saatejuht Katrin Lust kohtus Tsooru rahvamajas kohalikega, kes olid kogunenud sinna kaitseminister Hanno Pevkurilt aru pärima. «Teadmatus on suur. Keegi ei tea, millisest alast käib jutt, kes sinna sisse kuuluvad, kelle kinnisvara riik endale tahab,» selgitab kolm aastat tagasi harjutusvälja lähedusse maja ostnud Helen Jürgenson, miks ta kohtumisele läks.
«See mõjub ka tervisele. Käes on väga raske aeg terves riigis, kus siis on toiduhinnad läinud kallimaks. Nüüd on käes hetk, kus peab vaatama, et ka kodu võetakse käest ära,» lisab Jürgenson.
Enim kardavad kohalikud aga sundvõõrandamist, sest seda kohtus vaidlustada ei saa, vaidlustamisele kuulub vaid hüvitise suurus. «Nüüd on siis selline uudis, et paki asjad kokku ja mine minema!» ütleb Jürgenson, kellele on olukord mõistmatu.
Margus Laikask sai kaitseväe harjutusvälja suurendamisest teada külaelanike käest ja tema sõnul on see nii suure projekti puhul häbiväärne. «Välja on käidud midagi väga ebamääraselt – kuskile teeme midagi, me ise ka ei tea, mida me teeme, ning sellega on kohalike inimeste seas paanika tekitatud,» on Laikask riigi asjaajamise suhtes kriitiline.
Nursipalus hakkab harjutama kaitseväe teine jalaväebrigaad, mis vajab soomustehnikaga manööverdamiseks suuremat ala. «Pole aga endiselt teada, kuhu ja mis piiridesse see asi tuleb. Minu teada ei tea isegi riik, mitu peret koduta jääb,» lisab Laikask.
Laikase sõnul on meediast läbi käinud mitmesugust informatsiooni – kord öeldakse, et koduta jääb viis peret, kuid räägitud on ka 60 majapidamisest.
Ohus on ka Maria Underi kaasa Artur Adsoni suguvõsale juba aastast 1700 kuuluv maja. «Kui NATO siia tuli, öeldi, et me kaitseme iga ruutmeetrit teie maad. Kui nüüd võetakse meie käest põlistalud ja maad kümnete tuhandete hektaritega, siis ma küsin, et keda ta kaitseb. Kas tõesti pannakse haritud maade peale tankid sõitma?» on Adsonite põlistalu elanik hämmingus.
«Vana Artur Adson keeraks hauas praegu kolmandat külge, kui ta teaks, mis ta vanaisa maadel hakkab toimuma,» lisab ta.
«Me oleme eluaeg seal elanud, ehitanud, me oleme, kurat, toitnud Eesti rahvast ja sedasama kaitseministrit. Vähe sellest, et nad tahavad meie talud ära võtta, see on meie töö, meie sissetulek,» lisab teine kohalik, kes on ametilt põllumees.
Kaitseminister Hanno Pevkur lubab «Kuuuurijale», et saladuskatte all Nursipalus mitte midagi ette ei võeta. «Me kõik mõistame seda, et iga selline otsus mõjutab inimesi olulisel määral. Üks, mis on kõige olulisem: me ei tee ühtegi otsust ilma kohaliketa. Ma võin seda rahuliku südamega kõikidele kinnitada. Nii nagu tegime piirialade omandamisega, nii ka seal.»
Pevkur sõnab, et kõigepealt vaadatakse üle riigimaad ja püütakse nendega hakkama saada. Kui aga tõesti peab riik inimeste maasid võõrandama, siis seda tehakse vaid koostöös omanikega. Kolmandaks lubab ta leida iga inimesega isikliku lahenduse.
«Me tutvustasime seda kuu aega tagasi ka kohalikele vallajuhtidele, et selline vajadus Eesti riigil on. Me teame seda, et Venemaa agressioon Ukrainas on märk, et ka meie peame oma võimekust parandama, ja see, mille jaoks me seda kõike teeme, on ikkagi see, et kõikidel oleks siin Eestimaal turvaline elada. Mitte selleks, et hirmsat moodi keegi tahab pauku teha,» lisab Pevkur.
Eelkõige kinnitab ta, et need asjad ei juhtu üleöö, vaid selline projekt nõuab aastaid ja seda just õigusliku poole pealt. «Kui sa tahad elada rahus, pead sa valmistuma sõjaks,» tsiteerib Pevkur lõpetuseks klassikuid.