Katrin Lust ⟩ Mõned mõtted Eesti kohtusüsteemist ja selle pinnapealsusest

Ajakirjanik Katrin Lust, Elu 24 peatoimetaja Foto: Konstantin Sednev/postimees/scanpix Baltics

Ma ei kirjuta seda lugu selleks, et pesta ennast millestki puhtaks või veeretada süü kellegi teise kaela. Ma kirjutan selle loo selleks, et jagada oma arvamust ühest ebamugavast ja pikast kohtus käimisest, mis on jätnud mulle – aga mitte ainult mulle – mulje, et meie kohtunikke ei huvita asjade sügavam sisu, vaid otsuseid tehakse tihtipeale pinnapealselt.

Mitte kõigil meist ei õnnestu kohtus käia ja ilmselt on see suur õnn, kui sa ei koge kunagi seda tunnet, kui keegi sind hageb, üritab sinult suuri summasid, isegi miljonit, kätte saada või hävitada kohtu kaudu sinu elutööd. Mind on hagetud minu töö tõttu päris mitmel korral ja seetõttu ma tean, millist närvipinget kohtus käimine tekitab ja miks võib päris tihti kohtumaja ees näha näiteks kiirabiautot, mis on saabunud sinna, et turgutada järjekordselt mõnda kohtualust elule. Olen kokku puutunud ka paljude erinevate advokaatidega. Advokaatide jaoks on see tihti üks suur mäng ja etendus – nende klientide jaoks tähendab aga kohtupingis olemine vahel lausa elu ja surma küsimust.

Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida. Täna tahan ma teile kirjutada hoopis sellest, mismoodi on kohus arutanud sensitiiv Veet Mano hagi minu vastu ja kui pinnapealseks ma kogu seda kohtuasja sisimas pean.

Veet Mano ja Katrin Lust. Foto: Rasmus Kooskora / Konstantin Sednev / Elu24 kollaaž

Tuletan seda lugu teile veidi meelde. See kõik juhtus rohkem kui kuus aastat tagasi. TV3 programmidirektor Urmas Eero Liiv tegi mulle ettepaneku proovida juhtida saadet.

Eero – nagu me teda kutsume – oli suuremeelne ja andis mulle kui algajale telereporterile võimaluse juhtida kolme esimest osa, mille järgi ta otsustas, kas see saade jätkab teleekraanil või mitte. Nendes kolmes osas olin ise vaba tegema vaid intervjuude küsimusi ja neid läbi viima.

Telesaate jätkamiseks on vajalik kanalil loomulikult vaadata, kuidas see kõik välja kukub, aga kõige olulisem on ühe telesaate puhul see, kui palju on saatel vaatajaid. Minu juhitud saatel oli neid palju ja ilmselt oli see teleekraanil jätkamiseks ka kõige olulisem faktor.

Kuna Eero mõtles välja saate formaadi ja ülesehituse, oli täiesti loogiline, et programmidirektorina (kes tellib nii-öelda oma juhitavasse kanalisse muusika) valib ta ka proovisaadete sisu.

Urmas Eero Liiv Foto: TV3

Prooviosasid tehakse iga uue saate puhul ja Eero oli ka justkui selle saate lavastaja ja stsenarist, kes mitte ainult ei mõelnud välja selle nime ja sisu, vaid soovitas ka operaatorile nurka, mille alt filmida, ja monteerijale muusikat, millega luua meeleolu. Kuidas või kuna minna pausile või mismoodi teha rõhuasetusi. Täpselt nii, nagu on teatris lavastaja, on telemaastikul inimene, kes juhib sind õiges suunas. Mitte keegi ei tee ühtegi saadet ega ajalehte täiesti üksi, vaid selle taga on meeskond.

Saate nimi võib ju olla Esse või Lust või Võsa Pets… aga tegelikkuses paneb selliseid saateid tihti kokku terve trobikond inimesi, kellel kõigil on lõpptulemuses oma roll. Tihti ei kirjuta saate autor oma tekste isegi ise kokku, mis siis, et ta neid veenvalt teleekraanil esitab. Suure osa telesaateid kirjutab kokku hoopiski toimetaja.

Minu esimesed «Kuuuurija» saated aitas kokku kirjutada Eero ja nagu mainitud, anti mulle avaosades vabadus vaid intervjuude küsimusi koostada.

Kes vastutab?

Mina kui algaja telereporter ahmisin toona igat Eero käsku ja soovitust nagu näljane enda sisse, sest tegu on vaieldamatult ühe andekama tegijaga meie telemaastikul. Eero on välja mõelnud palju uusi ja edukaid saateid ja ma olin meelitatud, et ta uskus just minusse, valides mind uue saate näoks, ja mina uskusin temasse.

Eero oli teinud aastaid nõiasaadet «Selgeltnägijate tuleproov» ning just tema mõte oli teha «Kuuuurija» avaosa kuulsast Ameerika nõiast Veet Manost, kes oli selgeltnägijate saates jätnud talle kahtlase mulje.

Eero oli ka «Kuuuurija» esimese saate peategelase – nüüdseks siitilmast lahkunud Kadri Luige – selgeltnägijate saate osa (kus üritati Kadri muredele lahendust leida) valmimise juures. Ta oli oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, kuidas Mano andis noorele haigele naisele lootust ega soovitanud algul tarvitada ravimeid, mis oli tema jaoks ennekuulmatu. Eero oli selle Manoga koos filmitud saate kõige olulisem tunnistaja ning seetõttu ei olnud mul kahtluse raasugi, et pakutud idee Mano paljastada on õige. «Kuuuurija» avaosas tunnistas ka üks raskelt haige naine, et ta on loobunud Mano juures käies ravimitest ja tema olukorda parandatakse nüüd hoopis karjumise ja rääkimisega.

Eero põhjendas, et see teema vajab avalikku käsitlust ning «Kuuuurija» esimene saade peab inimestele selgitama meditsiini olulisust ning seda, et Mano soovitused pole õiged. Eero tundis ühiskonna ees lausa vastutust, sest just tema juhitud nõiasaated olid kullanud üle igasugused selgeltnägijad ning rahvas tormas nende juurde nagu segane.

Veet Mano andis mu selle saate eest kohtusse ja nõudis mainekahju eest 50 000 eurot valuraha. Kuna Kadri Luike meie seas enam pole, vandus Mano kohtus, et pole iial ravimitest loobumist soovitanud ja on alati rõhutanud arstiabi tähtsust. Ainus tunnistaja selles asjas aga oligi just Urmas Eero Liiv, kes Kadri ja Mano kohtumiste ajal nende kõrval oli.

Kohtusse andis Mano ainuisikuliselt minu, mis siis, et avaosas kõlanud vaidlusalust sisu ei kirjutanud mina ja saate produtsendiks oli tuntud teletegija ja esoteeriku Carmen Pritson-Tamme firma, kes maksis mulle ühe saate eest täpselt 200 eurot. Hiljem õnnestus mul saadet hakata ise produtseerima, aga tol ajal ei vastutanud saate eest mitte ainult TV3, vaid ka Tamme, kes pidi kogenud teletegijana Eero soovil mu kätt hoidma ja mind õiges suunas juhtima.

Vastne õpetaja Carmen Pritson-Tamme ja tema koer Lucky. Foto: Raul Mee

Aga nüüd kogu loo point

Kui algas Mano kohtuasi, oli minu jaoks loogiline, et Urmas Eero Liiv kutsutakse kohtusse tunnistusi andma. Mitte ainult selle kohta, kuidas ja kes oli saate kokku kirjutatud, vaid rääkima ka sellest, mida ta kuulis, kui Kadri Luik ja Veet Mano kohtusid. Ta oli ju saate kõige olulisem allikas, kes oli Mano ja Luige suhtlust isiklikult pealt näinud. Just tema andis mulle täie kindluse, et kui Mano peakski kohtusse minema, tuleb ta minu selja taha.

Harju maakohtus juhtus aga nii, et kohtunik ei lasknud Eerot kohtusse rääkima mitte ühelgi korral. Minu advokaadid püüdsid minu teada lausa seitse korda teda kohtusaali saada.

Kohtunik aga otsustas, et Eerot rääkima ei lubata, mis oli minu jaoks täielik hämming. Meil on olemas otsene allikas, kes on saates ilmunud faktide tunnistaja (ja kokku kirjutaja), aga kohus ei taha teda kuulata. Kohus kuulab ära vastaspoole ja teda ei huvita süvitsi minemine, et teada saada, mis täpselt juhtus, mis oli selle saate motiiv ja eesmärk ja kuidas telesaadet tegelikult tehti.

Kohtuniku meelest oli tegu minu persoonisaatega ja seetõttu pole justkui oluline, kes oli toona selle produtsendiks või miks oli see saade just selline, nagu ta oli. Kohus otsustas selle proovisaate eest, mille eest ma sain tasu 200 eurot, trahvida mind 10 000 euroga (välja mõisteti minult isiklikult mittevaraline kahju). Ja karistati mind üksinda. Mitte mingit vastutust polnud ei TV3-l, selle juhil ega saate toonasel produtsendil. Mina üksinda vastutasin, justkui ei kontrolliks ühe telesaate tegemist peale saatejuhti mitte keegi.

Me advokaatidega kaebasime selle kohtuotsuse edasi ringkonnakohtusse. Ma lootsin, et see kohtuaste peab vajalikuks minna selles kaasuses sügavamale, aga ka selles kohtuastmes ei läinud asjad minu jaoks lihtsamaks. Advokaatide sõnul oli taas tükk tegemist, et Urmas Eero Liiv kohtusaali tuua. Lõpuks ta sinna saabus, et seista aumehena minu eest ka siis, kui olen tänaseks tema juhitavast kanalist juba lahkunud. Võiks ju arvata, et Eero ei tule enam konkureeriva kanali tegijat kohtusse toetama, aga ta ei ole selline mees. Nii nagu mind, huvitas ka teda tõde.

Eero üritas kohtunikele ringkonnakohtus rääkida, milline roll oli tal saate tegemisel ja kui vähe on avaosa puhul autoril üldse õigust selles kaasa rääkida. Kohtunikud katkestasid teda pidevalt ja küsisid temalt istungil, kas nad ikka saavad võtta teda erapooletu allikana ja seda ka siis, kui nüüdseks oleme sisuliselt ju konkurendid.

Eero rääkis kohtus ka sellest, kuidas Mano ei soovitanud Kadri Luigele omaalgatuslikult arstiabi, aga just Eero oli see, kes ütles Manole, et kui ta nõiasaates arstiabi oma näoga ei soovita, siis ei lähe saade üldse eetrisse. Mano kuulas Eero sõna ja teatas arstiabi vajalikkusest… aga mitte enda soovil, vaid Eero nõudmisel. Ka seda fakti kohtunikud ei kuula, sest Mano teatab nüüd, et arstiabi on tervenemise protsessis igati oluline.

Kui Eero üritas kohtunikele selgitada telesaadete valmimise korda, palusid kohtunikud tal vait olla, sest neid ei huvitanud detailid. Nad lahkasid ainult justkui klapid peas Mano juhtumit ja fakte, mida vastaspool oli esitanud.

Mind hämmastas, et kohtusaalis istub sisuliselt kõigi telesaadete isa, kes on nõus telesaadete tegemise köögipoolt selgitama, aga kohtunikud ei taha seda lihtsalt kuulda… kasvõi selleks, et mõista meediaga seotud kaasusi tulevikus paremini. Eerol palutakse selle koha pealt vaikida ja üks kohtunik teeb isegi talle märkuse, et kui ta seda ei tee, võib temast endast samas kaasuses kohtualune saada.

Ja ükskõik kui palju Eero kohtus räägib sellest, et ka tema oli vaidlusaluste väidete autor, ei peeta seda mitte millekski, vaid tuleb uus ja samasugune otsus. Katrin Lust üksi vastutab ja tal tuleb nõiale tasuda 10 000 eurot valuraha.

Veet Mano Foto: MediaMarketing Est OÜ

See pinnapealsus jääb silma pea kõigile, kes neid istungeid kuulamas käisid, ning keegi neist ei suuda uskuda, et kohtunikke ei huvita sügavam sisu. Kas tõesti tehakse otsuseid nii, mõtlen ka ise.

Kohtunike jaoks on see üks otsus. Lust saab 10 000 eurot trahvi. Nad ei adu, et tegelikult toob see otsus segadust kõikide ajakirjanikke ellu. Juhtides Elu24 toimetust, näen ma peaaegu iga päev, kuidas noored reporterid kardavad teha keerulisi lugusid. Mitte keegi neist ei taha kaela saada 10 000 euro suurust nõuet ja seda ka siis, kui me Postimees Grupis kordame, et ajaleht seisab kohtuasjades nende selja taga. Mano otsus on pauk sõnavabadusele, selles ei ole mingit kahtlust.

Aga nagu ma loo alguses mainisin… selle arvamusloo mõte siin ei ole end puhtaks pesta, vaid selle lookese mõte on näidata, kuidas ma käisin üle kolme aasta kohtus nii, et kohtunikud ei tahtnud kohtusaali lubada peatunnistajat või kuulata tema versiooni sellest, mismoodi Mano avasaates olnud Kadri Luigega käitus.

Minu hinnangul peaksid meedia kaasusi kohtus arutama inimesed, kes on selle valdkonnaga kursis. Kes teavad, kuidas seda vorsti tegelikult tehakse, mismoodi valitakse allikaid või kes vastutab. Mis roll on reporteril või mis roll toimetajal. Tuleb mõista ka seda, et meedias ei ole ainult keeletoimetajad, vaid toimetaja on see, kes tihtipeale saate sisu kirjutab. Kui palju on kaasa rääkida loo üle vaadanud advokaadil või mismoodi jaotuvad toimetuse jõujooned. Mind huvitab ka see, kas kohtunikud on üldse ennast kurssi viinud näiteks ajakirjaniku keskmise palgaga, kui nad 10 000-euroseid nõudeid välja kuulutavad.

Üks on kindel – Eesti kohtusüsteemis on väga vähe kohtunikke, kes teavad ja saavad aru, kuidas meediat tehakse. Mis on avalik huvi, millal ajakirjanik hoiab saladust, mis on allikakaitse ja töömeetodid. Nii kaua, kui kohtunik nendest asjadest aru ei saa, on väga raske meediamajadel neis kaasustes kohtus ka vaielda.

«Kuuuurija» telesaate andis Mano kohtusse, aga huvitav on see, et minu Õhtulehe blogi tema teemal ripub siiani internetiavarustes üleval ja selle kohta tal mulle etteheiteid pole.

Selles artiklis kirjutan ma sellest, kuidas Veet Mano oli seotud Ameerika Ühendriikides tegutsenud bioterroristliku liikumisega. Ma soovitan seda artiklit lugeda, et teada saada, mis mees on see Veet Mano, kellele mul tuleb tasuda 10 000 euro suurune valuraha: «Kas karma on kättemaksuhimuliste salasoov».

Minu advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild on palunud riigikohtul Mano otsuse üle vaadata. Kas riigikohus võtab selle menetlusse või mitte, selgub lähikuude jooksul. Ei saa salata, et kui see kaasus peaks jõudma riigikohtu lauale, loodan ma väga kohata teistsugust suhtumist, soovi minna süvitsi ning vaadata asjade sisse, sest sellise pinnapealse suhtumisega võib meie kohtusüsteem oma otsustega teha palju kahju kogu ajakirjandusele. Rääkimata muidugi sellest, millise põntsu paneb see kaasus meditsiinile, mis annab sisuliselt õiguse nõiale, kes ravib muu hulgas vähihaigeid röökimise ja rääkimisega.