/nginx/o/2022/01/07/14297855t1hf527.jpg)
Nõukogude ajal oli Eestil olemas plaan, kuidas kaitsta meie inimesi kui peaks puhkema sõda või aset leidma tuumakatastroof. Eesti Vabariigi ajal on aga nõukogude aegsed plaanid katastroofiks hävitatud ning säilinud pole ka pommivarjendeid. Nüüd soovitab katastroofi olukorras Päästeamet eesti inimesel varjuda hoopiski keldrisse või vannituppa. Soome seevastu on oma tsiviilelanike kaitseks teinud väga palju ning sõja korral on neil olemas varjendid üle neljale miljonile inimesele.
Tänases «Kuuuurija» saates uurime, milline on Eestis olukord juhul, kui meie riigis peaks puhkema sõda ja mida peab tavaline tsiviilisik tegema näiteks siis, kui tööle hakkab õhuhäire sireen.
Päästeametist taoliseks puhuks juhiseid küsides selgus aga üsna hämmastav asjaolu — Eestil polegi sõja korral elanikkonna kaitseks mingit plaani.
Sireenid on meil olemas, aga ka need on pigem mõeldud töötajate evakueerimiseks õnnetuse korral näiteks mõnes keemiaettevõttes ja õhuhäire puhul selliseid sireene ühtselt kasutada ei saa.
Pommitamise eest soovitab Päästeamet meil varjuda maa alustesse rajatistesse nagu näiteks parklad, tunnelid ja keldrid. Juhul kui sellist võimalust ei ole, siis soovitatakse varjuda ka vannituppa. Kusjuures nõukogudeaegset paneelmaja ei peeta Päästeametis sugugi kaardimajaks, kuna selle seina-, lae- ja põrandapaneelid on omavahel kokku keevitatud ning isegi otsene raketi tabamus ei põhjusta tegelikult hoone kokkuvarisemist.
Nõukogude Liit, kuhu ka Eesti kuulus, oli tegelikult sõjaks ja tuumakatastroofiks väga hästi ette valmistatud. Oli täiesti võimalik, et Nõukogude Liit satub vaenlase tuuma- ja keemia rünnaku alla ning algab paljukardetud kolmas maailmasõda.
Just seetõttu on Rahvusarhiivis säilinud 1991. aasta novembris likvideeritud ENSV (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik) Tsiviilkaitse Staabi arhiiv, mis kätkeb endas kokku üle 400 säilinud dokumendi. Kõik need toimikud sisaldavad üksikasjalikke salajasi plaane ja aruandeid, kuidas tegutseda siis, kui algab sõda. Mina ja minu meeskond olime esimesed, kes täna õhtuse saate raames neid dokumente üle 30 aasta Riigiarhiivi uurima läks.
Neid arhiivimaterjale vaadates selgus, et kolmanda maailmasõja ajal oli oodata vaenlase põhi purustusjõuga tuumarünnakut neljale Eesti linnale- Tallinnale, Tartule, Narvale ja Kohtla-Järvele. Tsiviilelanike kaitseplaanid nägid ette 681 000 elaniku evakueerimist ja hajutamist väljaspool nimetatud linnasid puhkekodudest kuni võimlateni. Linnadesse oleks jäänud sõja korral umbes 56 000 tsiviilisikut, kes olid hädavajalikud töötamaks 211 erinevas asutuses ka sõja ajal.
Kõigile ENSV elanikele olid tagatud gaasimaskid ja seda isegi lastele. Beebidele olid katastroofi puhul mõeldud spetsiaalsed kambrid. Samuti olid tsiviilelanikele tagatud ravimid ja vastumürgid nagu näiteks jood (tuuma- või keemia kahjustuste tõrjeks), mida hoiti tsiviilkaitse varjendites ning ladudes.
Ainuüksi Narvas oli varutud üle 500 kanderaami haavatud elanike veoks. Väljaspool suuri linnu oli valmidus 50 000 haige hospitaliseerimiseks ja seda kõike siinsamas väikeses Eestis! Samal ajal oli Nõukogude Liidu jaoks taolises katastroofi olukorras olemas ka tagala: Uurali mäestiku tagune ala kuni Kuriili saarteni, kuhu oleks saanud inimesi evakueerida… Eestil täna selline võimalus elanikke Venemaa avarustesse vabatahtlikult evakueerida muidugi puudub.
Lisaks elanikele kaitsele esitasid veel 1990. aastal ENSV 43 suuremat ettevõtet ja organisatsiooni Tsiviilkaitse staabile aruandeid selle kohta, mismoodi on rahvamajandus valmis tuuma- ja keemiasõjaks. Sellise aruandluse kohuslased olid näiteks Eesti Raudtee, Eesti Merelaevandus, Balti laevaremonditehas, riiklikud pangad, prokuratuur, ministeeriumid, Tsiviillennundus valitsus ja isegi Eesti Televisioon.
Eesti Raudtee raporteeris nende arhiivi dokumentide järgi veel 1990ndate alguses, kuidas sõja korral purustatakse 33% nende remondibaasist ja hävineb 8000 tonni vedel- ja 4000 tonni tahkekütust. Lisaks on veevarustuseks sellisel juhul olemas 213 puurkaevu, 43 arteesia veega kaevu ja 38 veetorni ning igas suuremas jaamas 2000 tellist ning 5m3 laudu. Tähelepanuväärne on ka lihtsa ja iidse tehnilise rajatise nagu veetorn säilitamine 1990. aastal veevarustuseks hädaolukorras.
Ligi 900 töötajaga ENSV Tsiviillennundus teatab samade arhiividokumentide järgi, et nemad annavad tsiviilkaitseks omalt poolt 12 lennukit, millest kaks hakkavad tegelema sidega, neli luurega jne. Tallinna ja Tartu tsiviillennujaamad purustatakse….Viljandi, Kuressaare, Kärdla ning Pärnu omade pärast ei pea aga muret tundma.
Balti Laevaremonditehas kavatseb ujuvdoki viia Loksale kus jätkavad oma tööd, majutades töötajad Kotkapoja pioneerilaagrisse.
NSVL Riigipanga Eesti filiaalil oli 231 töötajat ja esitati salajane plaan kuidas kindlustada rahvamajandust ja elanikkonda sularaha ning arveldustega.
Nendes arhiivimaterjalides kirjeldavad erinevad ettevõtted ja organisatsioonid ka seda kui palju on neil näiteks sidepidamiseks raadiojaamu, teletaipe või kuidas on korraldatud vee-elektri ja küttega varustatus.
Arhiividokumentide kohaselt täiendati varustust veel 1990. aastal ja rajati varjendeid isegi juurde. Kõik see aga lõppes 1991. aasta sügisel kui peale Augustiputši NSVL kokku kukkus. Juba 1991. aasta novembris teatas Eesti Raudtee Tsiviilkaitse staabile, et kõik plaanid ja varustus on maha kantud ning tsiviilkaitsega rohkem ei tegeleta.
Järgmised 30 aastat kuni tänaseni ei pidanud Eesti Vabariik kahjuks enam oluliseks tegeleda oma tsiviilisikute kaitsega sõja olukorras.
Oluline on siinkohal mainida, et kogu ENSV Tsiviilkaitse staabi käsutuses olev varustus oli mõeldud ainult tsiviilelanikele ja sõjaväe otstarbeks mõeldud varud olid hoitud eraldi.
Tsiviilkaitse Staabi alluvuses oli sõjaolukorras kuni 151 00 inimest, kes tegelesid erinevate ülesannetega.
Kurb, et Eesti ei osanud Nõukogude Liidust lahkudes hinnata kõike seda, mida sõja olukorraks valmistudes siin tehtud oli ja täna on Päästeameti sõnul enamus pommivarjendeid hävinud ning meie parimaks võimaluseks ellu jääda on peita end keldrisse või vannituppa. Samas oli plaan Eesti elanikkonna evakueerimiseks katastroofi olukorras tegelikult ju täiesti olemas — lihtsalt sel lasti hävida arvates, et sõda meie maad enam kunagi ei puutu.