Katrin Lust: olen olukorras, kus mul ei lubata pedofiili nime avaldada ja vald on asunud seisukohale, et pedofiil ei pea maksma ohvrile tekitatud õigusabikulusid

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

2019. aastal «Utoopia» külas lapse vägistanud pedofiiliga pole midagi ette võetud ning lapse tulevik on endiselt lahtine. 

Kaks ja pool aastat tagasi tegin «Kuuuurija» saate ühest Eesti väikelinnas toimunud kohutavast kuriteost ja sellele järgnenud tragöödiast. Lapse kaitseks nimetasime selle koha saates «Utoopia külaks,» kus 70-aastane pedofiil vägistas väikese lapse.

See jõhker lugu jõudis minuni läbi kohalike elanike, kelle sõnul viidi vägistatud laps hiljem lastekaitsjate poolt kodust ära ning kelle ema ja perekond olid sattunud selle kõige tulemusel ahastusse.

Kohalikud elanikud olid kogunud lapse koju toomiseks kümneid allkirju ning käinud korduvalt ka vallamajas, et selgitada ametnikele selle perekonna tausta ning seda, et laps peaks pärast nii kohutavaid sündmusi oma perekonna ja õdede ning vendade juures olema.

Hetkel kui mina antud lugu uurima hakkasin viibis vägistatud laps kodust kaugel, teise linna lastekodus, kuhu lastekaitsjad olid ta viinud. Ema selgituste kohaselt väideti talle, et laps viiakse korraks psühhiaatriakliinikusse toibuma aga tegelikult jäigi laps teise linna.

Ema väitis, et oli lastekaitsjaid pedofiilist informeerinud ning selle tõestuseks oli tal telefonis ka lastekaitsjatele saadetud SMS, mis kirjeldas olukorda, kus vanem mees nillib tema tütreid. Ema arvas, et lastekaitsjad informeerivad antud mehest politseid ning temaga võetakse midagi ette...tegelikkuses juhtus aga halvim.

Pedofiil, kes oli varasemalt lastele kinkinud lilli ja käitunud ebaadekvaatselt, ei suutnud ennast enam ühel hetkel ohjes hoida ning ühel suvisel päeval viis ta väikese lapse endaga kaasa. Ta tabati teolt ja viidi otse vangimajja, kus ta viibib tänaseni.

Mis aga sellele kõigele järgnes on lausa uskumatu. Esmalt üritas vald teha kõik, et see lugu ei jõuaks avalikkuse ette. Peamiselt räägiti lapse kaitsmisest, sest kui avalikkus saab loost teada, siis teab justkui kogu (üle 15 000 elanikuga) kogukond, milline laps täpselt vägistati. Sellest johtuvalt nimetasimegi selle koha saates «Utoopia külaks» ja udutasime kõik majad ja nende korstnad. Katteplaane filmisime selle saate tarvis üldse Tallinnas, Sikupilli linnaosas.

Siis aga leiti saate vastu uued põhjused. Hakati rääkima sellest, kuidas vanemad olid ise lapse ohtlikku olukorda pannud ning nad ei oleks tohtinud lasta lapsel koos õdede ja vendadega kodu juures - pedofiil elas neist vaid kiviviske kaugusel- liikuda.

Politsei ning lastekaitsjad oma tegevusel või tegevusetusel süüd ei näinud. Mina aga leidsin, et lastekaitsjad ja politsei oleksid pidanud võimaliku pedofiili osas reageerima koheselt ja väga jõuliselt, mida aga kahjuks ei tehtud.

Veelgi enam tol hetkel oleks võib olla piisanud sellest, kui ametnikud oleksid nõudlikult koputanud pedofiili uksele ja tuletanud talle meelde, et selline käitumine lastega seoses on kuritegu. Kahjuks seda sammu ei tehtud ja ilmselt oli põhjus selles, et vana mehe vastu sooviti koguda rohkem tõendeid. Tõendite kogumine lõppes aga sellega, et 70-aastane mees vägistas lapse, keda ta oli varasemalt tänaval kutsunud musikeseks ja kallikeseks ning kellele ta oli kinkinud lilli.

Kuna lugu oli äärmiselt jõhker ja ametnikud tegid kõik selleks, et laps koju oma õdede ja vendade juurde ei saaks, otsustas Postimees Grupp pakkuda lapse perele parimat õigusabi ning tuntud vandeadvokaadi Aivar Pilve esindamisel saadi laps kohtu kaudu koju. Hiljem jätkasid nende kohtuasjadega TRINITI büroo vandeadvokaadid Karmen Turk ja Risto Käbi.

Kohus leidis, et kuigi laps jääb valla nõudel nende eestkoste alla, peab ta siiski kohtus käimise ajal saama võimaluse olla kodus oma lähedaste juures.

Kohtusse kaebamine jätkus

«Utoopia küla» (kohalik vald) andis lapsele appi minemise eest «Kuuuurija » aga kohtusse. Kõigepealt selle eest, et me oleksime saates justkui paljastanud koha, kus kõik aset leidis. See vaidlus kestab muide tänaseni.

Selgituseks võin siinkohal öelda, et laps ise ennast telesaates ära ei tundnud ja teda ei tundnud ka ära lastekaitsetöötaja, kes selle perega varasemalt tegeles.

Vald andis lapse nimel (ohvri eestkostjana) Postimees Grupi aga sellest hoolimata ikkagi kohtusse, kuna nende sõnul tunti «Utoopia küla» asukoht saates ära ning seetõttu võidi tunda ära ka laps. Kuigi ohvri ehk lapse ema (kellele me saatega appi läksime ja kelle lapse me koju aitasime) seda kohtuasja ei soovinud, arutab kohus seda asja tänaseni ning kohtuveskid muudkui jahvatavad.

Siis hakkas politsei uurima lapse kasuisa ning mees sattus uurimise alla justkui oleks hoopis tema pedofiili poolt vägistatud last väärkohelnud. Täpsemalt arutati seda, et kasuisa olevat korra või kaks löönud teda rihmaga.

See kõik ei leidnud siiski hiljem kinnitust.

Seejärel hakkas «Utoopia küla» politsei uurima pedofiili soovil seda, kas lapse perekond võib olla pedofiili hoovist varastanud tomateid ja kurke.

Jah, te loete õigesti! Pedofiili tomatite ja kurkide uurimiseks «Utoopia küla» politseil ressurssi jätkub ja asja uuriti lausa üle aasta aja.

Pedofiili ohvri perekond (kellel on muide endal suur aed ja kasvuhoone) käis politseis selle kohta ka ütlusi andmas ning pereisal löödi uurimise käigus käed isegi ööpäevaks raudu. Ka see lugu ei viinud mitte kuhugile.

Iga sellise uurimise peale sain ma ohvri perekonnalt kõnesid, kus nad nutsid ja lapsed röökisid ahastuses. Mina ajakirjanikuna olin siis selles peres viimane õlekõrs, kellele nad toetusid. Valla ametnikega puudub neil usalduslik suhe kuni tänase päevani.

Nii karjus laps hirmust, et ta viiakse kodust jälle ära, suurem laps virutas lastekaitsjad kodukülastusel jalaga (sest ta ei osanud selles olukorras enam muudmoodi käituda) ning antud perekond on sisuliselt kaks ja pool aastat elanud lastekaitsjate hirmus. Kontrollkäike nende juurde teostavad muide samad lastekaitsjad, kes kohtus soovivad ohvrit pere juurest ära saada. Vald on muide kõigis neis kaasustes end esindama palganud kalli vandeadvokaadi.

Lõpuks karistati pereisa 180 eurose trahviga, kuna ta olevat justkui ära rikkunud pedofiili majale ilmunud kaamera, mis jälgis laste liikumist tänaval.

Süüdimõistetud pedofiili nime hoiti saladuses

See kõik on olnud minu jaoks viimased aastad uskumatult kurnav...aga täpselt sellisesse seisu jõuab ajakirjanik, kes ei ole ametnikele meele järgi. Selline ajakirjanik, kes julgeb vastu hakata, kurnatakse ära juriidiliste vaidlustega, kuni ta ei julge ega taha sellest kohast enam midagi kajastada.

«Utoopia küla» andis selle sama- 2019.aastal eetris olnud saatega seoses - möödunud aasta oktoobris Postimees Grupi uuesti kohtusse. Nüüd, kaks aastat hiljem, oli põhjuseks see, et saates esitati justkui valeväiteid ja valla maine oli saanud saates kahjustada ja nad soovivad kohtu kaudu saates välja hõigatud väidete avalikku ümber lükkamist. See kõik on aga ülimalt vastuoluline, sest samal ajal käivad kohtuvaidlused vallaga selle üle, kas me paljastasime «Utoopia küla» tegeliku asukoha. Ka see vaidlus kestab tänaseni.

Ma üritasin teha vahepeal lugusid süüdi mõistetud pedofiilist, kelle nime ma ei tohtinud aga kuni süüdimõistva otsuseni üheski oma loos mainida. Te küsite ilmselt, kuidas see võimalik on, et pedofiili nime hoitakse tänaseni saladuses.

«Utoopia küla» nimelt leiab, et kui ma avaldan üle 70-aastase lapse vägistaja nime, siis tuleb välja ka «Utoopia küla» asukoht ja seega saavad avalikuks ka isikud, kes on antud looga seotud ehk siis kohalikud ametnikud. Nii ongi võimalik praegune olukord, kus pedofiil jääb antud loo taustal -justkui lapse huvides- anonüümseks. Kusjuures nagu ma juba varem mainisin tegu ei ole kaugeltki kõige väiksema kohaga, vaid selles «külas» elab üle 15 000 inimese.

Tähelepanuväärne on muide kogu asja juures ka see, et pedofiili kodust ja autost leiti veel laste riideid (täpsemalt aluspesu), mis ei kuulunud minu saates kajastatud ohvrile. Neid ohvreid ei ole politsei ega lastekaitsjad suutnud tänase päevani leida, kuigi pedofiil on elanud selles kandis kogu oma elu.

Tahaks siinkohal taas meelde tuletada, et kurgivargusteks on politseil raha ja aega, aga sellise asja puhul jookseb uurimine taas ummikusse. Ma tahaksin teha ajakirjanikuna siinkohal üleskutse, kes teab selle pedofiili kohta midagi veel, kirjutage mulle kohe...aga ma ei saa seda teha, sest täna ma ei tohi selle pedofiili nime välja öelda.

Aga see kõik ei ole siiski veel selle loo lõpp. Ametnike tagakius võtab uue mõõtme.

Lapse tulevik on endiselt lahtine

Nimelt leidis «Utoopia küla» (ohvri eestkostjana,) et antud pedofiil ei pea selle kriminaalasja raames tasuma ohvrile tekkinud õigusabikulusid ehk siis korvama kaudselt ka Postimees Grupile lapse abistamisega tekkinud väljaminekuid. Veel enamgi «Utoopia küla»kulutas oma aega ja raha selle nimel, et ohver ja Postimees Grupp ei saaks pedofiililt õigusabikulusid tagasi.

Lõpliku instantsina arutab seda asjaolu Riigikohus sel nädalal.

Kokkuvõte sellest loost on lihtne. Kõik need vaidlused on on olnud minu jaoks nii kurnavad ja kulukad, et soov teha kriitilisi lugusid ametnikest (kel on piiramatult ressurssi valla ehk maksumaksja raha eest aastate kaupa kohtus vaielda) on raugemas.

Ükskõik kui palju ma usun ajakirjanikuna sõnavabadusse, siis inimlikult ei suuda ma oma töö kõrvalt selliseid närvesöövaid vaidlusi pidada, mis maksavad nii mulle kui mu tööandjale kümneid tuhandeid eurosid....Samal ajal kui ametnikud ja kohalikud võimukandjad peavad neid vaidlusi -nagu juba öeldud- üleval maksumaksja raha eest.

Kindlasti ma võtan ka tänase looga riski, et antud kirjatükk kaevatakse kohtusse, aga kui kaua ma pean sellist tagakiusu suu lukus pealt vaatama ja mida tunneb see perekond ja vaene laps, kellele pole kaks ja pool aastat peale tragöödiat rahu antud. Selle asemel, et pakkuda lapsele turvatunnet vaieldakse endiselt selle üle, kas laps võtta oma pere juurest ära ning jätta ta valla eestkostele, sest ainult valla eestkoste all on ametnikel võimalik justkui lapse nimel ajakirjandust hageda ja oma palet päästa.