MESINIKUD HÄDAS ⟩ Kuiv suvi tõi väga väikese saagi

Kärg mesitarust

FOTO: Kaisa Ailt

«Kuuuurija» suhtles mitmete mesinikega üle Eesti ja tuleb välja, et tänavune suvi on enamikule väga raskeks kujunenud. Eestlaste lemmikut külmetusravi – mett – ei pruugigi kõigile jätkuda.

Selleaastane suvi on olnud keeruline enamikule eestlastele ja eriti neile, kelle töö sõltub ilmast ja taimestikust. Lääne- ja Kesk-Eesti mesinikud hoiavad praegu aga hinge kinni ning loodavad juunis korjatud meega kuidagi läbi ajada, sest juuli neile uut saaki enam ei pakkunud.

Läänemaa mesiniku Tõnise ning Raplamaa mesiniku Peteri sõnul jääb nende tänavune saak alla keskmise. Seda eelkõige seetõttu, et päike kõrvetas juulis kõik taimed ära ning mesilastele vajalikku nektarit nad enam välja ei andnud.

Kuigi mesilaste hooaeg algab juba kevadel, said need mesinikud mett korjata vaid juunis, sest kevadkuud olid töökate putukate jaoks Lääne-Eestis lausa nii külmad, et nad ei tahtnud isegi nina tarust välja pista.

Kahjuks ei tulnud hooaja alguses ka piisavalt palju vihma, mis oleks praeguse kuumusega taimedele hästi mõjunud. Tartust pärit mesiniku Sigmari sõnul on just suve alguse vihm see kõige olulisem, mis hoiab üldjuhul maapinna niiskena suve keskpaigani.

Peter on aga mahemesinik ning tema saak on igal aastal tunduvalt väiksem kui tavamesinikel. Mahemesiniku mesilased korjavad nektarit aasadelt, kus ükski traktor ei pritsi mürki lähemal kui kolm kilomeetrit.

Selliseid mürgita paiku on praegusel ajastul väga raske leida, sest suuremat osa põlde omavad põllumajandusfirmad.

Lõuna-Eesti mesinikud on aga oma meekogusega väga rahul, sh Sigmar, kelle sõnul on tema tänavune saak üle keskmise hea. Mehe sõnul oli kevad tema jaoks piisavalt vihmane, nii et niiskust jagus taimedele lausa juulikuuni.

Kuid nagu eestlastele kohane, arvab ka tema, et alati võiks parem olla.

Mesitarud. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Meelis Meilbaum

«Kas see pisku tasub vaeva ära?»

Läänemaal meekorjega tegelev Tõnis rääkis «Kuuuurijale» mesiniku tööst veidike lähemalt ja tuleb välja, et see polegi vaid hooajaline töö, vaid suurt vaeva tuleb näha aasta läbi.

Tõnise sõnul algab töö juba sügisel, kui tuleb teha suur inventuur. Väikeseid kasulikke putukalisi tuleb toita ning ravida enne talvituma saatmist. Toitmiseks kasutab ta suhkrusiirupit ning ravib ta neid nii nagu juba vanadele eestlastele oli kombeks – kuusevõrse leotisega.

Samuti on vaja üle vaadata ka tarud, sest mesilased ei tohi külma saada. Tarud jätab Läänemaa mesinik talveks ikka metsa alla, kuid on alati valmis need jooksujalul ära tooma, kui mõni maiasmokast karu või nugis need üles leiab.

Ka kevadel tuleb jälgida välistemperatuuri ning külmemate ilmade puhul tuleb mehe sõnul mesilaste pesa ajutiselt väiksemaks teha. Selleks võtab ta tarust mõne kärje välja ning asendab lauajupiga.

Suvel tuleb aga pidevalt töökatele mesilastele ruumi tekitada, sest kui neil tekib kitsikus, võivad nad oma pesa kusagile mujale kolida. Ja suvi, see on see aeg, kus saab nii enda kui tublide abiliste töö vilju koguda, sest tilgake mett on väikese mesilase elutöö.