Ema jättis pisitütre juuresolekul kassi kraavi

Loomade varjupaik. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Kuuuurija» poole pöördus anonüümsust palunud Läänemaa elanik, kes väidab, et tema külla jätavad võõrad inimesed oma koduloomi maha.

Laura (nimi muudetud, toim. teada) sõnul on ta näinud mitu korda, kuidas tee ääres peatub auto, kust visatakse koduloom teepervele maha. Seejärel tuiskab auto suure hooga minema. Võõral inimesel on hirmunud looma väga raske kätte saada ning püüdmine võib võtta tihtipeale mitu nädalat, kui mitte kuid.

Laurat jahmatas üks hiljutisem vahejuhtum, kus kassi hüljanud vanemaga oli kaasas ka laps. «Kas tõesti õpetatakse nüüd lastele ka looma piinamist?» küsib Laura pahaselt.

Laura rääkis, et nägi, kuidas tee äärde seisma jäänud autost väljusid ema ja tütar. «Arvasin algul, et lihtsalt hingavad värsket õhku või pissitavad kassi, kuid ei. Kassile tehti veel viimased paid ja jäeti põllunurka maha,» kirjeldas Laura nähtut.

Laura püüdis kassi kätte saada, kuid loom pani jooksu. Siis ei jäänud neiul üle muud, kui hakata kindlasse kohta süüa panema, et kass enda juurde meelitada. Looma aga ei nähtud kaua ja ta saadi kätte alles 1,5 kuu pärast. Laura teavitas hulkuvast kassist ka valda, sest muidu ei saa looma varjupaika viia. Kohalik omavalitsus peab maksma iga hulkuva kassi eest tasu.

«Olen korduvalt omavalitsuselt riielda saanud, et miks ma neid kasse varjupaika viin. See olevat pidanud vallale väga kalliks minema, lausa 200 eurot kass. Minul aga pole südant neid maha jätta,» räägib Laura kurvalt.

Laura on viinud enda sõnul kõik kassid Läänemaa loomade varjupaika, kus teda võetakse juba kui oma inimest. Varjupaik on andnud Laurale laenuks ka püügipuure, et loomade kättesaamine enam pikale ei veniks. Ka ema ja tütre hüljatud kass sai viidud Läänemaa loomade varjupaika. Kahjuks päästeti loom liiga hilja ning ta lahkus siitilmast kaks nädalat peale varjupaika jõudmist. «Ta olevat olnud juba nii nälginud ja usse täis, et organism ei pidanud vastu,» sõnas Laura.

«Kuuuurija» küsis ka Läänemaa loomade varjupaiga töötaja Helen Alpi arvamust.

Loe varjupaiga täispikka vastust siit:

Hulkuvad loomad saavad alguse kindlasti omaniku hooletusest. See tähendab oma looma steriliseerimata ja kastreerimata jätmisest. Üks kass võib aastas tuua väga palju poegi ja need pojad omakorda veel poegi, millest lõpuks tekivad kassikolooniad ja koduta kassid.

Ma ei saa väita, et paljud kassid, kes tänavalt meie juurde jõuavad, on sotsiaalsed. Sotsiaalseid kasse on ka, aga enamik on siiski pelglikud ja vajavad inimesega harjumist. Faktiliselt ja protsendiliselt ei oska välja tuua, kui paljud meie juurde jõudvad loomad on tahtlikult tee äärde maha jäetud. Kohalik omavalitsus on kohustatud varjupaika toimetatud looma üleval pidama 14 päeva. Peale 14 päeva kasutatakse ülalpidamiseks annetusi. Mul on hea meel, et lasteaedades õpetatakse lapsi loomi armastama.

Mitmed lasteaiad ja ka koolid on mitu järjestikust aastat toetanud meie varjupaika, kattes kodu ootavate loomade toidulau, ja abistanud muude vajalike asjadega. See on väga positiivne, kui lapsed teavad juba varakult, mis põhjustel loomad varjupaika jõuavad ja miks on varjupaikasid vaja. On lootus, et kui nendest lastest kasvavad täiskasvanud inimesed, on nad oma loomadega vastutustundlikumad ning ei lase neil varjupaika sattuda.