:format(webp)/nginx/o/2019/02/21/11807660t1ha889.png)
/nginx/o/2021/01/26/13596975t1h4dc6.jpg)
Eile, 25. jaanuaril eetris olnud «Kuuuurija» uue hooaja avasaates käsitletud probleemid tekitasid väga paljudes peredes äratundmist. Mured ajendasid inimesi meile kirjutama ja jagama oma probleeme, millest ühe ka teile avaldame.
«Kuuuurija» uue hooaja avasaate vastukaja: kas sa peksa oled saanud?
«Kuuuurijale» kirjutas anonüümsust palunud meesterahvas, kelle enda lapsed pole seadustega pahuksisse läinud, kuid kes on pidanud tegelema just võõraste laste probleemidega. Mees kirjeldas probleeme oma vaatenurgast.
«Olin viis aastat keskkooli hoolekogu esimees. Ühel koosolekul tuli arutada 6. klassi poisi käitumist, kes oli tunnis ees istuva tüdruku juuksed põlema pannud. Õpetaja saatis poisi tunnist välja, direktori juurde. Mõne aja pärast astus poiss oma isaga direktori kabinetti. Poisi isa sõimas sõna otseses mõttes direktori julmalt läbi. Kuna ka õpetajad said oma osa, siis direktor pöördus minu kui hoolekogu esimehe poole palvega võtta poisi käitumine hoolekogu päevakorda.
Poiss saabus koos isa ja emaga hoolekogusse. Enne kui sain koosolekut alustada, kukkus poisi isa sõimama meid kõiki sõnadega, mida ei tahaks teile kirjutada. Poiss ainult itsitas isa ja ema vahel. Lõpuks käratasin ja palusin tal kuulata, mida hoolekogul ja minul on öelda. Isa saatis siis poisi uksest välja. Isegi alaealistega tegeleva politseiniku jutt ei maksnud sellele mehele punast krossigi. Lastekaitseinspektor oli vait kui sukk ja arvas ikka, et õpetaja käitus valesti, kui saatis poisi tunnist välja. Loomulikult suutsin asja viia nii kaugele, et poiss asus õppima teises koolis.»
Härra jagas «Kuuuurijaga» kaht olukorda, mis juhtusid, kui mees oli eri ametites.
«Olin 12 aastat ühe valla arendusosakonna juhataja. Me sisustasime Rootsist toodud suurde vagunisse moodsa hambaravi kabineti. Ühel päeval nägin selle katusel kolme poissi katust kividega tagumas. Kaks poissi vaatasid seda altpoolt pealt. Palusin poistel katuselt alla tulla ja mitte lõhkuda hinnalist vara. Üks katusel olevatest poistest hõikas: «Kuule, vanamees, kas sa peksa oled saanud?» ja laskmata mul sõnagi lausuda lisas, et ta võib mulle peksa anda. Õnneks üks allolevatest poistest teadis, et ma olen koos poegadega karate demonstratsioone esitanud ja pöördus üleval olevate poiste poole, et selle mehega ei tasu tüli norida, see on ju see karatekas.»
Härra tõdeb, et esimesest näitest on möödas küll juba tosin aastat, teisest aga vaid viis. Mees leiab, et noorte käitumine muutub üha hullemaks.
Ta tunnistab, et tema lapsepõlves kasutati väga karme kasvatusmeetodeid. Kuigi ta sai kunagi isegi kaardikepiga vastu näppe, on ta selle eest tänulik, sest mõistab, et selle taga oli hoolivus. Tänu nendele inimestele sai mehest see, kes ta praegu on. «Ma olen õnnelik, et minust kasvatati inimene. Olen siiski doktorikraadiga võrdsustatud volitatud insener, olen lõpetanud kolmeaastase tippjuhtide kooli, aastase välissuhete koolituse, omandanud teadmisi TRÜs žurnalistika erialal ja Kieli Majandusakadeemias juhtimise alal. Olen olnud viie tootmisettevõtte ja kuue MTÜ rajamise ideeautor ja rajaja, kümme aastat EASi ärimentor ja kaks hooaega ENTRUMI mentor.
Kui mind oleks kasvatatud nii, et mul oleks olnud ainult õigused ja mitte mingeid kohustusi, siis oleksin olnud ilmselt mitte keegi. Olukorra parandamiseks tuleb oluliselt muuta seadust ja et iga laps peab teadma maast ja madalast, et igale väärteole järgneb karistus!
Lastekaitse töötajatel peaks ikka vastutust olema meie tuleviku inimeste kasvatamisel – ausateks, eetilisteks ja töökateks inimesteks. Lapsevanematel peab olema õigus oma laste kasvatamiseks. Ainsaks tingimuseks peab olema, et kasvatamisel ei minda vägivallaga liiale,» sõnab härra lõpetuseks.