LUGEJAKIRI ⟩ Ühe Eesti pere katsumused seoses koroonaviirusega

Inimesed maskides. Eestis hakkas 24. novembrist avalikes kohtades kehtima maski kandmise kohustus. Maskidega inimesed tänavatel ja ühistranspordis. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

Üks Eesti pere soovib „Kuuuurijale“ rääkida oma koroona kogemusest. Perel tekkisid suured kahtlused, näpuga näitamised ning loomulikult palju katsumusi ning pingutusi, et naasta tavapärasesse elurütmi.

Avaldame kirja täispikkuses siin:

Praegune olukord jätab meile kõigile mingi jälje ning avaldab mõju meie elule kas ühel või teisel viisil, kuid päris puutumata ei jää me keegi.

Meiega juhtus see ka, see segane koroona-viirus, jah väga segane ja imelik lugu. Ühel tavalisel pühapäeva õhtul tekkisid härral R haigussümptomid ( köha, nohu, kurguvalu ). Suhteliselt tavalised külmetushaiguse tunnused, kuid vastavalt riigi soovile, tuleb end kohe „üles anda“ ja perearstile helistada ning edasi siis juba testimisele minna.

Teisipäevaks sai härra endale aja ning lasi oma ninasõõrmetesse valgekitliga proual sukelduda ning võtta ninaneelust proov. Veidi ebamugav protseduur õnneks kaua ei kestnud ning nüüd tuli koju minna ja vastust ootama jääda. Järgmisel hommikul kui mina ennast juba tööle sättisin, siis tuligi see hirmuäratav sõna „positiivne“... Olin kindel, et härra teeb nalja ning et vastuses kindel olla läksin ta arvutiekraanile ning sain kinnituse, et positiivne, mis positiivne.

Olime segaste tunnetega üle ujutatud ning hakkasime teavitama inimesi, kellega olime viimastel päevadel kokku puutunud ja neid hoiatama. Terviseametist tuli ka härrale kõne ning ta pidi „üles andma“ kõik, kellega ta viimased päevad veetnud oli, et ka nemad end eneseisolatsiooni jätaksid. Eneseisolatsioonijäämisest aga ei olnud keegi huvitatud, mõistagi, sest kes kinni maksab selle kodus olemise? Ja nüüd tagant järgi, on härra päris õnnelik, et see meil terviseametile kogemata saatmata jäi. Sest ohh õudust kui kõik sõbrad, oleksid jäänud niisama kaheks nädalaks koju ?

Päevad möödusid aeglaselt, sümptomeid teistel pereliikmetel ei tekkinud ning härra sai ka terveks. Lapsed igatsesid aina rohkem õue ning kodus olemisest sai vaikselt piin ja loomulikult kaal aina tõusis, sest külmiku uks käis millegipärast aina tihemini lahti. Prügi julgesin viia õue vaid hilistundidel kui kedagi muud liikumas ei olnud ning loomulikult mask ees ja desoaine kaasas, et kõik ukselingid ja muud kohad pärast kokkupuudet ära desinfitseerida.

Nädal pärast sümptomite tekkimist nuias härra endale uue testi aja välja. Tulemus oli negatiivne ning see tekitas hämmingut nii meis endis kui ka tuttavates, kellega antud teemal suhtlesime. Testimise vahe oli vaid 5 päeva, kuid juba oli viirus lahkunud?

Nüüd saime loa terviseametilt, et tohime metsa/ mere äärde minna, kuid endiselt mitte inimestega kokku puutuda. See oli juba õnnistus, et saime korterist välja. Sellega muidugi kaasnesid teised probleemid....kuigi läksime välja maskides ning tõesti vaid metsa, siis meid ju nähti liikumas ning juba olid jutud meie väikeses külas lahti. Pidalitõbised on liikvel, majarahvas oli mures.  Ohh oleks meil juba oma maja, oli mu igatsus selles osas veel suurem.

Kui mina olin ka lõpuks testimiseks aja saanud, seda muidugi 4 päeva pärast härra negatiivset vastust, sest ettekirjutis näeb nii ette ning arstid ei julenud mind varem testimisele saata, sest see oli esmakordne juhus nende jaoks ning riik ei olnud andnud juhtnööre, kuidas tegutseda kui positiivne klient oli kiiremini saanud tulemuse negatiivne.

Sain ka oma negatiivse kinnituse kätte ning aina rohkem tekkis meil kahtlusi, kas üldse härral oligi koroona, sest keegi, kellega ta kokku oli puutunud, ei olnud selles viiruses olnud ning ülejäänud 90% ajast oli ta olnud koos pojaga kodus eelnevatel päevadel. Korra käis ka burgerit linnas söömas, aga sedagi üksinda.

Et saada selgust olukorrale, käis härra vereproovi andmas ning ka see ei näidanud koroonaviirusest jälgegi, polnud antikehi ega midagi. Arst ka kehitas selle peale õlgu ning jäime arvamusele, et tegemist oli „valepositiivse“ nähtusega.

Suure tõenäosusega pidin töölt puuduma 2 nädalat ilma põhjuseta ning haigekassa tasus 6 hüvitatud päeva eest närused 65 eurot, sest haigusrahasid arvestatakse 2019 aasta järgi ning siis olin ma beebiga kodus miinimumpalgaga. Seega rahaline kaotus oli päris suur ning tundub, et see kuu peame siis makaronide söömisega piirduma ja jõulukingid jäävad lastele tegemata, sest koroonakoll sõi meie sissetulekud suuresti ära.

Järgmisel korral kui oleme pisut tõbised, siis enam testile ei kipu, sest tulemused on kahtlased ning mõju, mida see positiivne tulemus kaasa toob, on väga negatiivne!!!