Eile saabus "Kuuuurija" toimetusse hea uudis. Riigikohus ei võtnud Allan Gary Oolo kassatsioonikaebust menetlusse ning tänaseks võib öelda, et Katrin Lust osutus õigeks kolmes kohtuastmes.
LÕPUKS OMETI ⟩ Katrin Lust põrmustas kolmes kohtuastmes Allan Gary Oolo
"Loomulikult on mul selle otsuse üle hea meel. See jant on kestnud ligi kaks aastat ja kulunud on kümneid tuhandeid eurosid rääkimata minu närvidest ja ajast," ütles Lust suure kergendava ohke saatel.
"Ma tõesti ei tea, kes andis Oolole nõu nii pikalt ja lootusetus asjas kohtus vaielda. Juba esimeses astmes ta kaotas ja sama asi juhtus ka ringkonnakohtus. Ka Oolo jaoks on ju selline kohtus käimine aja ning rahakulu. Kurb kui inimesele anti nõu ikka asjaga edasi minna. Alles hiljaaegu kaitses Oolot jurist Reimo Mets Õhtulehe veergudel, kus ta nimetas mind terroristajakirjanikuks või midagi sellist ja seda kõike ka hetkel kui olin juba kahes kohtuastmes võitnud. Mind hämmastas, et ajaleht trükkis sellise süüdistuse samal ajal nähes, et kohus oli otsustanud minu osas hoopis midagi muud," selgitas saatejuht, "Selle terrorismisüüdistusega tegelen ma kindlasti edasi, sest päris kõike mis suhu tuleb, eriti juristil, sellega ei saa leppida."
Kuigi Oolo kaotas kohtus, ripub tema kontoril siiski doktoritiitel edasi ja seda ka siis kui kohus on otsustanud, et seda tiitlit ta tegelikult kasutada ei saa.
"Kuuuurija" avaldab antud kaasuses Katrin Lusti esindanud vandeadvokaat Karmen Turki kommentaari. Turk toob selle kaasuse puhul välja kõige olulisemad detailid, mis kindlasti muudavad tulevikus meie meediapilti.
Karmen Turk, vandeadvokaat:
Riigikohus tegi 14.09.2020 määruse, millega otsustas Allan Gary Oolo kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätta.
See tähendab, et kohtuvaidlus on jõudnud lõpuni ning Eesti kohtud on leidnud, et Oolo etteheidetel Katrin Lustile ning Kuuuurijale olid alusetud.
Antud kohtuasjas tehtud otsused on märkimisväärse tähtsusega iga ajakirjaniku jaoks. Vaidlus puudutas nii seda, kas ja kuidas võib viidata sellele, et Allan Gary Oolo ei ole „arst“ kui seda, kuidas võib ajakirjanduses kasutada teiste isikute loodud teoseid, nende kujutisi ja isikuandmeid.
Kokkuvõtlikult leidsid kolm kohtuastet, et ajakirjandusel saab olla õigus kasutada autoriõigustega kaitstut ilma autori nõusolekuta ja selle eest tasu maksmata kuniks ajakirjanik kasutab sellist teost nii palju kui on vajalik ja seejuures nii vähe kui võimalik.
Teiseks, oli küsimuse all, kas ajakirjandusel on õigust kasutada isikuandmeid kui isik on neid ise enda kohta varem avaldanud. Kohtute vastus sellele on jaatav. Jällegi – ajakirjanik peab siinkohal alati kaaluma, kas on vajalik isikuandmeid kasutada, kas järgitakse eetikakoodeksi nõudeid ja ei kahjustata kajastatavat ülemäära.
Kohtud rõhutasid ka seda, et hagejal ei ole võimalik tugineda kontekstist väljaloetule ehk panna ajakirjanikule sõnu suhu. Kohtus tuleb vaielda ikka selle üle, mis tegelikkuses ka on avaldatud. See kohtute järeldu on olulisem kui esmapilgul paistab – nimelt on olnud viimastel aastatel mitmeid olulisi meediavaidlusi Eestis, kus vaidlus ei käi mitte aiast (ehk sellest, mida ajakirjanik tegelikult avaldas), vaid aiaaugust (ehk sellest, mida hageja avaldatust välja soovib lugeda). See ei ole onud õige lähenemine, mistõttu on kohtu otsus Eesti ajakirjandusele olulisem.