Päevatoimetaja:
Katrin Lust

Katrin Lust: "Mina tahaksin küll teada, kes on poevargast politseiniku isa ja vend" (1)

Copy
Sushi
Sushi Foto: SYSPEO/SIPA/SYSPEO/SIPA/Scanpix

Tänane Õhtuleht avaldas huvitava loo Tartu naispolitseinikust, kes armastas väga salatit ja sushit. Ainus, mida ta ei armastanud oli nende kaupade eest ausalt tasuda. 

https://www.ohtuleht.ee/1008236/johkraid-kurjategijaid-jalitanud-politseiuurija-osutus-saripetturiks-prokuratuur-kuritegu-ei-nainud

Õhtuleht kirjutab, kuidas see naispolitseinik (vanemuurija) käis lõuna ajal Tartu politseimajast kiviviske kaugusel asuvas Lõunakeskuses endale süüa "ostmas".

Vanemuurija sammus otsejoones sushi või salatileti juurde, võttis sealt head ja paremat 700-900 grammi, ja kleepis siis kallitele suupistetele külge 14 sendise porgandi või kapsapea hinna. Taolisi kuritegusid oli tal kokku umbes 30. 

See on number, mille Rimi turvamehed suutsid videosalvestiste pealt tuvastada.

Ma lugesin seda lugu äärmise tähelepanelikkusega ja mulle jäi selles artiklis silma paar nüanssi, mida Õhtuleht lahti ei harutanud.

Minu kui naisterahva hinnangul ei saanud see uurija kohe kindlasti üksinda süüa ära 800-900 grammi salatit või sushit. Tavalise näljase naisterahva portsu suurus on kuskil 300-400 grammi.

Seetõttu olen ma arvamusel, et lõuna paiku toidu järele minnes haaras ta (nende koguste järgi otsustades) sööki kaasa ka mõnele oma kolleegile. Seda enam, et artiklis oli ju mainitud, et kelmustega vahele jäänud naise isa ja vend töötavad samuti Lõuna Prefektuuris.

See lugu jäi mulle aga silma veel paari olulise detaili tõttu ja selleks on politseinike ja prokuratuuri ringkaitse.

Te kõik teate, kuidas krimiuudistesse jõuab politseist infot. Nii nägime me näiteks seda, kuidas keskkriminaalpolitsei pidas kinni Hubert Hirve oma uhke Bentleyga. 

Politsei videosalvestisi avaldatakse meedias suhteliselt lahkesti ja seda nii jalgrattavaraste, muidu varsaste, poevaraste kui taskuvaraste puhul.

Pätid ja vargad lüüakse nägudega letti ja nende nimed jäävad igaveseks avalikult Googleisse.

Mis juhtus aga selles loos? Politseiniku nime (kes vehkis pärast poevargusega vahele jäämist veel ka oma töötõendiga) varjatakse kiivalt ja politsei pole tänase päevani andnud tema tegudele isegi mitte selget hinnangut. Pigem jääb artiklist kõlama, et tegu oli tubli ja sportliku inimesega, kes uuris raskeid kuritegusid.

Saatsin täna Lõuna Prefektuuri pressiesindaja Kerly Virkile emaili, milles küsisin antud politseiniku nime ja selle toimiku materjale. Selle kirja saatsin ma välja lihtsal põhjusel- minu poole on pöördunud inimesed, kes leiavad et antud politseiniku nimi tuleks suure avaliku huvi tõttu avalikustada ja avalikustada tuleks ka antud loo juurde käivad videomaterjalid, mis on toimiku juurde lisatud.

Kahjuks mingit vastust antud toimiku või vargusega vahele jäänud politseiniku nime osas mulle ei antud. Tundub, et see on suur riiklik saladus.

Mina tahaksin küll teada, kes on poevargast politseiniku isa ja vend (kellega ta ähvardas Rimi turvameest). Seda enam, et tema isa on avaliku elu tegelane. Vähemasti Õhtuleht mainib ju, et ta on endine Riigikogu liige.

Võin teile öelda, et tavaliselt saab ajakirjanik taoliste varguste puhul tutvuda juhtumit puudutava toimikuga ja tavaliselt saab inimene nende tegude eest ka karistada.

Antud juhtumis aga vargustega vahele jäänud politseiniku nime ei avaldata ja ka tema teod jäid sisuliselt karistuseta. Kriminaalasjad tema suhtes lõpetati, mis siis et tava-varganäo puhul saab inimene kriminaalkaristuse.

Selline politsei ja prokuratuuri poolne käitumine annab mulle aga alust arvata, et tegu võib olla korruptsioonikuriteoga. Sest miks muidu mätsiti see asi niimoodi kinni.

Seetõttu peaks minu meelest avalikustama kõik selle juhtumiga seotud materjalid ja avalikustada tuleks ka ametnikud, kes surusid antud juhtumit vaiba alla. 

Täna vastas Katrin Lustile Politsei-ja Piirivalveameti pressiesindaja:

Tere, see inimene ei tööta enam politseis, temaga seotud kriminaalasja kohta saab infot jagada prokuratuur.

Kerly Virk

PPA pressiesindaja

Märksõnad

Tagasi üles