/nginx/o/2019/02/21/11807660t1ha889.png)
Täna õhtuses "Kuuuurija" saates selgub, et nii Keskkriminaalpolitsei kui ka Riigiprokuratuur leidsid, et Swedbank osales investeerimiskelmuses. Täpsemalt pandi investeerimiskelmus toime 2007. aastal kui Swedbanki abil toimus võlakirjaemissioon, mille kaudu investeeriti kahe sajalt eesti investorilt saadud 8,5 miljonit eurot Rumeenia maadesse. Tänaseks on maade müügist kahjuks tagasi saadud ainult 179 000 eurot. Panga arvates on tegu 2010. aasta majanduskriisist tuleneva kahjuga.
Riigiprokurör Sigrid Nurm leidis tänavu 26. mail Rumeenia maade ostuga seoses järgnevat:
“Nii nagu kuriteokaebuse esitajad ja Keskkriminaalpolitsei on ka prokurör nõus, et investeeringute kaasamisel on 2006-2007 toime pandud investeerimiskelmus ja panga osalus investeeringute vahendamisel ja investorite kaasamisel on tõendatud. Seega enam kui kaheksa miljoni suurune kahju on põhjustatud investeerimiskelmusega.”
Katrin Lust on uurinud Swedbanki Rumeenia saagat üle viie aasta ja teinud sel teemal kümneid lugusid erinevates väljaannetes nagu Postimees, Õhtuleht, "Seitsmesed Uudised" ja "Kuuuurija".
Kõikidel nendel lugudel on alati olnud siiski üks joon, kus pank keeldub selgitamast, miks ikkagi otsustati investeerida eestlaste raha väärtusetutesse Rumeenia maadesse. Samuti vaikivad investeeringut läbi viinud ja hiljem seda hallanud isikud. Tegu on pankurite, audiitorite ja advokaatidega, kes on erinevatel aegadel antud asja juures olnud ja otsuseid vastu võtnud.
Lihtne küsimus pangale on: miks ikkagi otsustati osta just need maad?
Just sellele küsimusele pole vastust saanud ei oma rahast ilma jäänud investorid ega asja uurinud ajakirjanikud. Vastuseid pole saadud nendele küsimustele ka läbi erinevate kohtuvaidluste ja kriminaalasja, mida investorid on üritanud Swedbanki vastu minnes algatada.
Selge on see, et esialgne kuritegu- investeerimiskelmus on tänaseks aegunud ja võimalikud kahjunõuded panga vastu on sellest tulenevalt samuti aegunud.
Aga milline oli ikkagi Swedbanki roll Rumeenia afääris ja miks lasid investorid ennast lollitada?
2007. aastal tegi Eesti ettevõte nimega Nord Hill Land Portfolio OÜ (NHLP OÜ) võlakirjaemissiooni mahuga 8,5 miljonit eurot selleks, et osta Rumeenias 11 kinnistut kogusuurusega 46 hektarit. Kinnistud asusid Rumeenia erinevates piirkondades ja neid kirjeldati kui perspektiivseid elamu- ja ärimaid. Tegu oli justkui lihtsa investeeringuga kinnisvarasse- ostame 2007. aastal ja müüme 2010. aastal. Mingit arendustegevust või ehitust vahepeal plaanis ei olnud.
NHLP OÜ asutati just Rumeenia võlakirja programmi läbiviimiseks ja Swedbanki teadmisel Peep Aaviksoo ettevõtte Nord Hill Real Estate AS (NHRE AS) poolt, kuna neil omakorda oli sõlmitud juba 2006. aasta märtsis investeeringute vahendamise leping pangaga.
Just selle lepingu alusel ostis Swedbank kogu võlakirjaemissioonist suurema osa endale ja jagas siis selle oma klientide vahel laiali. Tegu oli privaatpanganduse ja varahalduse klientidega, kellele pank ostis võlakirjad neilt isegi küsimata, kuna heausksed kliendid olid andnud oma raha Swedbanki varahaldusele volikirja alusel hallata. Ehk varahalduse kliendid ei teadnudki kuidas ja miks nad NHLP OÜ võlakirjade omanikuks said.
Kindlasti ei saa me väita, et pank viis läbi tahtlikult 2006-2007. aastal investeerimiskelmust aga ilma panga abita ei oleks saanud seda juhtuda. Pank oli algusest peale investeerimisprogrammiga seotud ja NHRE AS nõukogu liige oli toonane Swedbanki privaatpanganduse juht Kristel Meos.
Kuigi üheski kohtuvaidluses ei ole pank selgitanud, miks ikkagi otsustati Rumeenia investeeringu kasuks, on selge et see ei saanud olla ühe töötaja otsus. Tavapärane protseduur olnuks pangas nii et NHRE AS kliendihaldur teeb analüüsi ja memo projektist ning kaitseb siis seda vähemalt kolmeliikmelises investeerimiskomitees. Hiljem otsustasid ka panga varahalduseklientide haldurid, miks on vaja just sellise profiiliga väärtpabereid oma klientidele osta.
Kui 2006-2007. aasta otsuste kohta ütleb pank, et dokumendid ei ole säilinud, siis selgemaks saab panga roll 2010. aastal, kui Swedbanki esindaja NHRE AS nõukogus (Rasmus Pikkani) keeldus esialgu pikendamast võlakirjade lunastustähtaega. Nimelt Rasmus Pikkani esindas ja omas mandaati valitseda Swedbanki varahaldusklientide vara üle, mis moodustasid üle 40% kogu investeeringu mahust.
Hiljem siiski just nende häältega pikendati võlakirjade lunastamist 2013. aasta jaanuarini. Pikkani kinnitas panga poolt veel 2008-2010 aasta vahearuandeid, kus leiti et Rumeenia maade väärtus on kordades üle esialgse ostuhinna.
Muide Rasmus Pikkani valitseb täna Luminori pensionifonde ja 2019. aastal lekkis tema arvamus II samba pensionireformi kohta, mil ta teatas, et inimesed olevat liiga lollid oma säästude haldamiseks.
Hiljem võttis Rumeenia investeeringute osas Rasmus Pikkani rolli üle teine Swedi töötaja- Tõnis Nõmmik, kes käis ka Rumeenias maadega isiklikult tutvumas.
Kuigi Nõmmik teatas 2014. aasta jaanuaris NHLP OÜ toonasele tegevjuhile Kaie Trumpile kurva uudise, et müügiperspektiivi on üksikutel planeeringuga kruntidel (ja sedagi vaid hinnaga 5-8 EUR/m2) ei takistanud see veel 2015. aasta suvel investoritele soovitada võlakirjaprogrammi pikendamist.
Kaie Trump on "Kuuuurijale" kinnitanud, et juhiseid sai ta otse Swedbankist ja Tõnis Nõmmikult ehk pank omas ettevõtte üle täielikku kontrolli, kuna 2012. aastal oli Swedbank saanud läbi Varuli advokaadibüroo NHRE AS ja Rumeenia portfelli varjatud omanikuks.
Tõnis Nõmmik töötab täna Luminor pangas varahalduse osakonnas.
2015. aastal peale Katrin Lusti lugusid Rumeenia investeeringutest "Postimehes" ei nõustunud investorid enam võlakirjaprogrammi pikendamast ja andsid sisse pankrotiavalduse.
Nüüdseks on nelja aasta jooksul pankrotihaldur Peeter Sepperil õnnestunud müüa Rumeenias kaks kinnistut kogusummas 179 000 eurot ja endise Moldaavia suursaadiku Victor Guzuni sõnul (kes palgati maade müügiga Rumeenias tegelema) ei taha ülejäänud maid keegi, kuna tegu on prügimägedega mustlaskülade juures ning arusaamatute, ligipääsmatute põlluäärsete siilakutega. Markantseim maa, millesse investeeriti, on muide kümne meetri laiune riba.
Victor Guzuni ütleb, et üldine kinnisvarahindade dünaamika Rumeenias on positiivne, näiteks peale 2010. aasta majanduskriisi on põllumaa hinnad tegelikult kahekordistunud, kuid eestlaste maad on endiselt väärtusetud.
Asjaosalistel ei ole soovi avalikult kommenteerida
Swedbankis on teadmine, miks ja kuidas maad osteti, ning millepärast alates 2010. aastast pikendati korduvalt võlakirjade lunastamist, paljudel endistel ja tänastel töötajatel. Swedbank Eesti endised juhid Priit Perens ja Robert Kitt võiksid tulla ja selgitada mis juhtus. Miks ei räägi Kristel Meos, Rasmus Pikkani või Tõnis Nõmmik, kuidas valiti just need maad ja miks otsustati oma parimate klientide raha paigutada just Rumeeniasse?
Taas võime ainult oletada, et antud asja üle otsustamine ei ole Eestis.
Märgilise tähendusega on Swedbank Eesti uue juhataja Olavi Lepa sõnum 14. jaanuaril Sulev Vedlerile antud intervjuus ("Eesti Ekspress"), kus temalt küsiti muuhulgas ka Rumeenia investeeringute kohta ning millele ta vastas järgnevalt:
“On ebaõiglane visata ette ajaloolist jama neile, kes täna pangas seda olukorda klaarivad”
“See on miljoni dollari küsimus sõna otseses mõttes. Üks asi on juriidiline, kuid teine on renomee ja sotsiaalne õiglustunne."
"Ma ei taha aga seda ust avada, sest see pole minu otsus. Seda peab koos omanikuga otsustama.”
Milline on Finantsinspektsiooni roll investeerimiskelmuses?
Hoidumaks Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) järelvalvest korraldati võlakirjadeemissioon kinnisena. Avalikud väärtpaberi pakkumised peab nimelt registreerima FI-s ja nende üle korraldab ka järelvalvet FI.
Kinnine emissioon on aga mõeldud eelkõige professionaalsetele investoritele, kelle hulka valdav enamus NHLP OÜ investoreid ei kuulu.
Kinnise emissiooni investeering peab ületama 50 000 eurot ja investoreid ei tohi olla üle saja.
Siinkohal tuligi taas appi Swedbank, kes ostis kõigepealt enamuse võlakirju endale ja siis jagas neid oma klientidele. Nii näiteks sai 20 000-eurose võlakirja omanikuks enese teadmata maestro Eri Klas, kes oli andnud oma säästud Swedbankile investeerimiseks.
Enamuse investorite panus oli alla 50 000 euro ja investoreid oli kokku üle 200.
Kuigi 2007. aastal ei teadnud Finantsinspektsioon veel sellest emissioonist, siis hiljemalt 2010. aastal ilmusid juba Äripäevas lood Rumeenia võlakirjade pikendamisest ja investorite hulgast.
Mida tahavad investorid?
Loomulikult tahavad investorid oma raha tagasi, aga mitte ainult. Nagu öeldud, siis pank ei ole tänaseni selgitanud investoritele, kes oma rahast ilma jäid, miks selline katastroof nende rahaga üldse juhtus. Samuti puudub neil usk versiooni, et tegu oli 2010. aasta majanduskriisist tekitatud kahjuga, millele viitab Swedbank ise.