KATRIN LUST ⟩ Miks Tallinki omanikud ise oma uppuvat laeva ei päästa?

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee / Postimees / Scanpix

Viimase nädala jooksul on palju juttu olnud sellest, kuidas riik võiks aidata sadade miljonitega sellist ettevõtet nagu Tallink. Täpsemalt soovib Tallink riigilt saada erinevatel andmetel kuni 200 miljonit eurot. 

Tuletan teile kallid lugejad meelde, et tegemist on üüratute summadega Eesti mõistes. Näiteks kogu Postimees Grupp osteti 2013. aastal umbes 30 miljoni euroga (sellesse tehingusse kuulusid nii Kanal 2, trükikoda Kroonpress ning raadiojaamad ja muu meediaäri üle Baltikumi). Ka Ekspress Grupp - koos Delfi, trükikoja ja ajalehtedega üle Baltikumi- maksab umbes sama palju.

Aga vaatame nüüd lähemalt Tallinki laenu vajadust ja millise "skandaalse" pakkumise tegi LHV (Rain Lõhmus) tegelikult Tallinkile.

Riigi poolt on täna välja öeldud selgelt, et minnakse appi nendele ettevõttele, kes koroonakriisi tõttu pankadest ja vabalt turult raha ei saa. Seega mõistan, miks tuli LHV laenupakkumine Tallinkile ebameeldiva üllatusena.

Kuna riik on piiranud oma toetuse nende ettevõtetega, kes pankadest justkui raha ei saa, siis LHV pakkumine lõi Tallinki jaoks kaardid sassi- selle loogika põhjal polekski Tallinkil õigust enam riigilt raha küsida.

LHV pakkumise osas võetakse täna palju sõna ja räägitakse panga riukalikust käitumisest. Ometi tundub mulle, et need inimesed - kes nii räägivad- ei ole ise päris täpselt aru saanud, mida tegelikult LHV Tallinkile pakkus.

Lühidalt pakuti 200 miljonit eurot laenu neljaks aastaks. Tagasimakse tähtaeg oleks olnud koos intressidega nelja aasta pärast ning intresside määr oli 6 protsenti põhiosalt ja kogunenud intresside pealt 2 protsenti.

Iseenesest pole selline pakkumine tänases olukorras kaugeltki halb, kuna ka riigiabi  antakse ju tegelikult 6 protsendilise intressiga ehk samuti mitte tasuta.

Mind on pannud selles loos kõige rohkem imestama Tallinki juhatuse esimehe (Paavo Nõgene) appikarje, kuidas Tallinki-sugust Läänemere näkineidu üritatakse nüüd justkui panga poolt vägistada.

Nõgene toob oma jutus välja selle, kuidas LHV soovis võimalust laenuraha muuta Tallinki aktsiateks. Sellega oleks võinud LHV ja temaga seotud fond saada pea kolmandiku Tallinki aktsionärideks.

Mina ei saa aru, miks Nõgene ettevõtte juhina (ta on Tallinki juhatuse esimees, mitte omanik) üldse niiväga muretseb omanike saatuse pärast. Kuna Nõgene on ettevõtte juhatuse esimees, siis tema ainuke ülesanne selles rollis on hoolitseda ettevõtte eest ja seda isegi siis kui omanike huvid peaksid saama kannatada.

Kui me vaatame Tallinki eelmise aasta majandusnäitajaid, siis selgub et ettevõttel on varasid umbes 1.5 miljardi euro eest (laevad moodustavad sellest umbes 1.25 miljardit) ja kohustusi on Tallinkil umbes 700 miljoni euro eest. Seega ettevõtte väärtus omanikele peaks olema umbes 800 miljonit eurot. Ettevõtte turuväärtus börsil on täna umbes 450 miljonit eurot.

Meeldetuletuseks veel, et veebruaris - enne koroonapuhangut- oli Tallinki väärtus börsil üle 700 miljoni euro.

Ma tahan öelda seda, et LHV pakkumine oli tähelepanuväärne, kuna pank hindas Tallinki väärtust tänases väljakujunenud olukorras ja ka seda milline on ettevõtte raha tagasi maksmise võime nelja aasta jooksul.

Minusugusel lihtsal inimesel on seda juttu tegelikult kerge mõista. Me kõik saame aru, kui inimene ostab laenuga korteri või auto, siis mõistab ta, et laenu saamiseks on tal vaja sissetulekut ja seda, et kinnisvara või üldse tema vara väärtus ületaks tagatisena laenu summat. Kui inimene oma korteri või auto eest maksta ei suuda, siis võtab -kurb lugu küll- pank korteri või auto päeva lõpuks käest ära.

Täpselt sama lugu on ju tegelikult ka Tallinkiga. Kui ettevõte saab laenu, siis tuleb tal ikkagi ühel kurval päeval see ära maksta ja samuti tuleb tal eelnevalt esitada tagatised.

Aga mina sain aru, et Tallinki omanikud ei soovi seda, et nende omandit (aktsiaid) puudutatakse. Nemad tahavad ettevõttele küll raha ja kui midagi peaks nihu minema (tänases keerulises olukorras) siis isiklikku vastutust Tallinki omanikud selles kõiges võtta ei soovi.

Miks Tallinki omanikud ise ei laena oma ettevõttele raha või ei otsi seda oma aktsiate tagatisel?

Tallink on täna börsi ettevõte ja enamus sellest kuulub fondidele ning AS-ile Infortar (Tallinki suuromanike- Pant, Järvelill, Hanschmidt- firma).

Selle kõige valguses mina küll ei ütleks, et LHV pakkumine oli maailma kõige halvem, seda enam et kindlasti oli selles pakkumises ka läbirääkimiste ruumi.

Loomulikult on Tallink Eestile strateegiline ettevõte. Nimelt töötab seal kokku 7000 inimest (millest laevadel umbes 5000) ja reisiühendus Soomega on meie riigile sama elutähtis kui on ühendus meie suursaartega nagu Saaremaa ja Hiiumaa.

Ka kaubavedudes on Tallinki roll oluline, kuid taaskord tuleb selles kontekstis mainida, et selle miljardilise käibega ettevõte Tallinn-Helsingi liini käive on umbes 300 miljonit eurot ehk sama palju, kui Tallinkile kuuluva Soome-Rootsi liikluse osa.

Siinkohal tuletangi meelde, kuidas Eesti firma Tallink üldse sai selle laevaliikluse mõned aastad tagasi. Nimelt ostis ta soomlastelt Läänemere pärli Silja Line kompanii, mis teostab Soome ja Rootsi vahelist laevaliiklust.

Veelgi huvitavam number on aga see, et kokku moodustas Tallinki miljardilisest käibest 2019. aastal piletimüük ainult 240 miljonit eurot ja kaubaveod 120 miljonit eurot. Enamuse tulust (umbes 540 miljonit) teenis tegelikult Tallink laevadel olevatest restoranidest ja tax-free kauplustest.

See on huvitav tähelepanek, sest tekib küsimus, kas Tallink on ikka laevafirma või hoopiski üks suur ujuv meelelahutuskett.

Sellele kõigele mõeldes tuli mulle meelde taas mõne aasta tagune lugu sellest, kuidas meie riik võttis V. Leedolt üle meie saarte vahelised liinid, ostis laevad ning hakkas ise nendega opereerima. Nüüd pakub riik puhvetis ise Saaremaale sõites kiluvõileiba ja kõrvale Viru Valget.

Praamide ostmiseks ja äri püsti panemiseks kasutati riigile kuuluvat ettevõtet Tallinna Sadam, millest oli meil hiljem tegelikult kõigil võimalus osa saada kui Tallinna Sadama osalus müüdi maha börsil.

Ma mõtlen seda, et kui lähemate aastate jooksul Tallinki hiilgus ei taastu, siis järsku võib juhtuda hoopis see, et Tallinn-Helsingi vaheline laevaliiklus kujuneb täiesti  teistsuguseks.

Juba täna on selge, et Finnairil kannatab küll lennata Tallinn-Helisingi vahel aga hoida käigus suuri reisilaevu ei ole tänase seisuga majanduslikult enam võimalik.

Veel üks naiivne küsimus. Kuivõrd Eestile on laevaliiklus ülioluline, siis millistel majanduslikel eeldustel võiks näiteks riik ise kahe või ühe laevaga Tallinn-Helsingi vahel opereerida?

Kui seda teha, siis täna on seda otsust teha kõige parem hetk. Kogu maailmas on laevad odavad ja riik võib tänases või homses olukorras isegi rentida Tallinkilt laeva koos meeskonnaga.

Mind hämmastab, et ajakirjanikud pole tervelt nädala jooksul suutnud nendele lihtsatele küsimustele saada vastuseid. ETV otse-eetris ("Esimene Stuudio") aetakse mingit häma.

Otsesaates istub sinu vastas Tallinki juhatuse esimees ja tal ei ole kuskile ära joosta aga ometi ei suudeta tema käest küsida mitte midagi sisulist ega olulist. 

Ja veel, miks Paavo Nõgene (Tallinki juhatuse esimees) ei lähe täna Tallinki omanike juurde ja ei ütle, et ettevõte on uppumas...Tallinki omanikel on täna veel alles 450 miljoni euro väärtuses ettevõtte aktsiaid ja ainuüksi selle rahaga annaks midagi teha.

Aga oma raha eest tehakse arvatavasti hoopis teine plaan.

Mina ei kuulnud Paavo Nõgeselt mitte kordagi ETV "Esimeses Stuudios" mingeid riskianalüüse mustadest stsenaariumitest, vaid vastupidi hoopiski reipal toonil teatati, et ainiti möödunud nädalal alustati uue- 250 miljoni eurose -laeva ehitust.

Kokkuvõte. Tallink on kindlasti Eesti ettevõtluse üks kroonijuveelidest ja see kuidas Eesti mehed on võtnud enda kätte Läänemere suurima laevafirma on samuti suurimat tunnustust väärt. Tavaliselt ostavad rootslased ja soomlased üles meie pankasid ja teisi suuri ettevõtteid, aga Tallink on suutnud tõestada vastupidist.

Kuid siiski - täna ei ole enam 1990ndad ja isegi mitte nullindad - ja just seetõttu peaksid ettevõtte omanikud ja juhid rääkima meiega (avalikkusega) avatult ja hästi selgelt, seda enam kui nad soovivad meilt igalt ühelt paarsada eurot laenu saada.