/nginx/o/2019/02/21/11807660t1ha889.png)
/nginx/o/2020/04/05/13041824t1h0d95.jpg)
Viimased nädalad on olnud meie kõigi jaoks turbulentsed. Paljud on kaotanud töö, sissetuleku aga vajadus ajakirjanduse ja meedia järele on hoolimata kõigest sellest kordades kasvanud. See on ka loogiline, sest inimeste huvi ühiskonnas toimuva vastu on praeguses eriolukorras plahvatuslikult suurenenud.
Samal ajal kui rahvas loeb lehti, vaatab telekat ja kuulab raadiot- on reklaamiturg (mis on meediaväljaannete põhiline sissetulek) aga sisuliselt kokku kukkunud.
Ja ka see on loogiline, sest eriolukorras on poed ja restoranid kinni ning suur osa ettevõtetest on täiesti siruli.
Need firmad, kellel hetkel veel justkui on raha, hoiavad seda aga kiivalt juhuks kui majandus täiesti kokku kukub. Täna ei ole oluline endale turgu võita, vaid ellu jääda!
Me kõik teame, et ajakirjanike palkasid on hetkel mõlemad suuremad eesti meediakontsernid (nagu Postimees Grupp ja Ekspress Grupp) vähendanud kolmekümne protsendi võrra.
Kui ajalehtedel - vahet ei ole kas trükimeedia või internet- on siiski hetkel veel tellijaid siis eratelevisioonis -ja raadios on palju keerulisemad ajad. Väidetavalt on tänaseks reklaamitulu langenud näiteks televisioonis lausa 95 protsenti.
Ma tahaksin teile selgitada, mida see kõik pikemas perspektiivis tähendab ja kuidas see puudutab meie sõnavabadust.
Möödunud aastal teenis eratelevisioon Eestis reklaamitulu umbes 25 miljonit eurot. See summa jagunes suures osas umbes pooleks Kanal 2 ja TV3 vahel, kuid kumbki nendest ettevõtetest (isegi headel aegadel) ei teeninud ka sellise reklaamitulu puhul omanikele kasumit ehk kõik mis teeniti kulus saadete tootmiseks ja kanalite üleval pidamiseks.
Ma ei tea kui paljud teist on kursis näiteks sellega, et TV litsentsi tingimuste järgi peavad Kanal 2 ja TV3 tootma igapäevaselt uudiseid ja vähemalt 72 minutit omatoodangut, mis ei ole uudised ega sport jne. Veel üks tingimus on see, et pool programmi mahust peab olema Euroopa Liidu toodang.
Samal ajal kui erameedia on tänasel hetkel (reklaamirahade puudumise tõttu) täiesti põlvili surutud, ei kuule ma millegipärast aga ühtki sõna ERR-i (Eesti Rahvusringhääling) ajakirjanike poolt selle kohta, et erameedia ajakirjanike sõnavabadus on täna ohus.
Varasemalt on ERR alati kritiseerinud Postimeest öeldes, et see ettevõte on oma omanikust (justnimelt majanduslikus mõttes) väga sõltuvuses.
Mina ütleksin aga, et ERR-i ajakirjanikud on ise - täna välja kujunenud olukorras- valitsusest sõltuvuses. Ma ei ole viimaste nädalate jooksul kuulnud mitte ühtegi kriitilist lugu valitsuse aadressil. Samuti ei ole nad teinud mitte ühtegi solidaarsusavaldust erameedia ajakirjanike suhtes, kelle palkasid on pea kolmandiku võrra kärbitud.
Mina arvan, et ERR-i 633 töötajat on täna vait kui sukad, kuna nad kardavad et valitsus võib muidu teha ka nende sissetulekute osas kärpeid ja koondamisi ning siis tuleb aeg, kus ka ERR-i valitsevad valitsusmeelsed jõud.
Mind paneb tõsiselt imestama, et kõik ajakirjanikud erameedias kannatavad täna palga kärbete ja koondamiste all, aga ERR elab nagu või sees üle ka sellised ajad nagu praegu ilma, et keegi neid näpuotsaga puutuks.
Veebruaris avaldas ERR oma arengukava aastateks 2021-2024 ning sellest joonistusid välja mõned üsnagi huvitavad numbrid. Kui senini on ERR-i rahastusvajadus olnud aastas veidi üle 40 miljoni euro, siis järgmisel aastal on ERR-i eelarve juba 68 miljonit eurot ning aastaks 2022 on see juba 82 miljonit eurot.
Neid numbreid tasub vaadata. Eriti tähelepanuväärne on neid numbreid vaadata täna kus on selge, et televisiooni ega raadiot era-finantseerimisega meie väikeses riigis pole võimalik enam teha.
Ärge mõistke valesti - ma hindan ERR-i toodangut väga kõrgelt- aga tegemist on ülimalt suure turu moonutusega.
Tänases vaates teeniks eratelevisioon Eestis heal juhul paar miljonit eurot aastas, samal ajal kui ERR hakkab televisiooni ja raadiot ning oma uudiste portaali tegema otsekuludega, mis ületavad 40 miljonit eurot aastas.
Võrdleme näiteks raadiot. Eestis on paar suurt juturaadiojaama ja siis ERR-i hiiglased nagu Vikerraadio ja Raadio 2. Mina tõesti ei saa aru, miks riik toetab näiteks Raadio 2...sest mis vahe on Raadio 2 ja kommertsmuusika raadiojaamade vahel?
Kümne aastat tagasi oli ERR-i sissetulek umbes 30 miljonit eurot ja kommertstelekanalite sissetulek oli toona umbes sama suur kui praegu ehk kuskil 20-24 miljonit eurot.
Kümme aastat tagasi pakkus eratelevisioon reaalset konkurentsi ERR-ile aga tänaste sisstulekute juures ei ole võimalik seda enam teha.
Loomulikult võib kritiseerida reklaamil põhinevat ärimudelit aga täna on see kokku kukkunud ja millal see taas jalgadele tõuseb (ja kas üldse kunagi, kuna tarbimisharjumused muutuvad ja kuna riik toetab ERR-i nii tugevalt) siis võime tegelikult öelda, et eesti keelne eratelevisioon on sisuliselt juba surnud. Ilmselt ei sure see välja kohe aga selle omatoodangu kvaliteet langeb kindlasti sellisel kujul, et vaatajad lihtsalt kaovad.
Tegelikult on see kõik mõttekoht tänastele poliitikutele. Ma mõistan täiesti valitsejate soovi meediat kontrollida aga Eesti sugune miljonirahvas ei suuda täna eratelevisiooni enam üleval pidada.
AGA kui turule jääb ainult üks tegija - kes saab riigilt selliseid toetusi ja tuge- siis on see otsene oht meie sõnavabadusele ja meie kultuuri säilimisele.
ERR on kindlasti täna siirdunud erameediaga konkureerima valdkondades, mis ei ole tema otseselt seatud ülesanne aga tegu ongi ühiskondliku kokkuleppega.
Muide Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kus televisiooni ei finantseerita TV maksust. Näiteks soomlastele kehtib kuni 200-eurone TV maks igal aastal, millest finantseeritakse kohalikku avalik õiguslikku ringhäälingut. See summa, mida televisiooni maksuga kogutakse, on umbes 440 miljonit eurot aastas.
Muide see summa ei kulu kaugeltki ainult Soome riigitelevisiooni ülalpidamiseks, vaid paar aastat tagasi tehti otsus, et osa sellest rahast (440 miljonist eurost) läheb ka erakanalite uudiste ja aktuaalse omaprogrammi toetuseks. See otsus võeti vastu 2017. aastal justnimelt seetõttu, et toetada kommertskanaleid, tagada soome keelne uudiste mitmekesisus ja toetada ajakirjandusvabadust.
Kui meile jääb alles ainult valitsusest sõltuvuses olev ERR, siis sureb päeva lõpuks ka meie vaba sõna.
Esitame kuvatõmmised ERR-i investeeringute ja vajaduste kohta lähtuvalt arengukavast aastatel 2021 - 2024:
