N, 29.10.2020

Katrin Lusti koroonapäevik: kodukontor number üks

Katrin Lust

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix

Veel eile hommikul mõtlesin millegipärast, et koroonaviirus jääb minust kaugele. Ma arvan, et ma polnud ainus, kes nii arvas.

Läksin tööle nagu ikka, panin oma meeskonnaga kokku järgmist saadet...kohtumised, mis sain jätsin ära või tegin telefoni teel.

Ühtäkki sain ühelt kolleegilt kõne, et keegi möödunud reedesel Õpetajate Majas toimunud Pressipeol (ajakirjanik) oli nakatunud koroonasse. Pressipeol oli palju ajakirjanikke kõigist toimetusest, niiet otsus meie kontor Postimehe majast koju kolida tuli minu jaoks tegelikult kiiresti. See pole koht, kus riskida. 

Igaljuhul mida vähem kontakte hetkel kellegil on, seda parem. Ja mitte ainult minu jaoks, vaid see samm sai tehtud meie kõigi - minu kolleegide, allikate, eestlaste jaoks. 

Tänasest ongi minu meeskond kodureziimil. Õnneks ei pea saateid monteerima enam kaugeltki ainult kontoris ja sidevahendid annavad võimaluse hõlpsasti omavahel suhelda, videosid üle vaadata ja kõike muud teha. Vajalikke intervjuusid teeme loomulikult edasi, aga lihtsalt läbimõeldult mida ja kuidas. 

Püsime kodus, väldime rahvarohkeid kohti ja üritame olla nii terved kui saame. 

Õnneks sai sel talvel kõvasti tööd ette tehtud, niiet häid saateid mida kokku panna on kuhjaga. 

Päev otsa tööpäeval kodus olla, pean tunnistama, on siiski veidi imelik. Eriti minu puhul, aga töö sai tehtud ja isegi toad koristatud. Ja siis tuli mõte, et peaks üle pika aja päevikut. Paneks kasvõi mõned triviaalsed, lihtsakoelised mõtted kirja sellel hullumeelsel ja ohtlikul ajal. Ehk on kunagi mida meenutada. 

Õhtul käisin korra väljas ka. Nii enda kui lemmiklooma pärast. 

Kunagi intervjueerisin Lagle Parekut, kes rääkis kui oluline oli tema jaoks vanglas olles iga päev teha vähemalt 1000 sammu. Kunagine poliitvang Parek kasutas iga päev Patarei vanglas "õues jalutamise võimalust" pisikeses puuris, sest see oli tervele vaimule tema sõnul kõige tähtsam. Mõtlesin ka, et teen - peale tervet päeva toas konutamist- pimedas vihmases Tallinnas vähemalt tuhat sammu aga kokku tuli isegi rohkem- 4.4 kilomeetrit. Ühestki inimesest ma muide lähemalt kui meeter ei möödunud ja värske vihmane külm jäine õhk pole vist kunagi varem nii magusalt mõjunud kui täna. Tavapäraselt oleksin sellise ilma kohta öelnud "vastik" aga nüüd tundus iga hingetõmme õues (karantiinide ja hädaolukordade jutu taustal) lausa kui värske sõõm puhast elu. 

Kella kuue paiku õhtul oli kesklinn üsna tühi. Kui päeval saatis "Kuuuurija" vaataja meile foto sellest, kuidas Venemaa superstaar Filipp Kirkorov oli Narva piiripunktis, siis õhtuks oli vene superstaari buss jõudnud Tallinna Linnavalitsuse ette. Õige pea saabus ka teade, et Tondiraba homne kontsert jääb ära. Jumal tänatud! 

Kalamaja Rimisse jõudes (pole mu kodupood, lihtsalt jõudsin sinna) vaatasid vastu tühjad letid ja tohutud järjekorrad, milles seisid inimesed kelle korvid olid pilgeni täis midagi. Ära olid ostetud peaaegu kõik lihakonservid, makaronid ja isegi kõik jäätis oli selles poes otsa saanud.

Kalamaja Rimi

FOTO: Kuuuurija lugeja

Kalamaja Rimi

FOTO: Kuuuurija lugeja

Viimati mäletan sellist pilti häguselt lapsepõlvest 90ndate alguses. Ema andis raha poodi kaasa, aga osta ei olnud mitte midagi. 

Ise veel mõtlesin, et on ikka need Kalamaja inimesed totud, kes pole kuulnud toidu koju tellimisest...aga õige pea sain aru, et ka see teenus on nii ülekoormatud, et ootejärjekorrad toidu koju tellimisel kestavad päevi. Kui homsest kõik poed kinni läheksid, peaksin mina ilmselt sööma koeratoitu. 

Veel üks huvitav tähelepanek. Hea tuttav tundis täna hommikul kurgus kipitust. Palavikku küll polnud aga väike köha oli tekkinud. Tuttav helistas koroona infonumbril, kust vastati talle, et nende sümptomitega ei hakka keegi teda kontrollima tulema. Test tehakse ainult neile, kellel on palavik üle 39, suur köha ja väga halb enesetunne. Kodust lahkumise kohta ei öeldud talle väidetavalt midagi. 

Õnneks koroona sümptomeid minul ei ole ja enesetunne on hetkel täitsa hea, aga püsin sellegipoolest nii palju kui saan kodus. Kui aega üle jääb...eks ma siis kirjutan teile veel.