Rahvakohtunik Siim Avi: Presidendi „kehv suusailm“!

Siim Avi Foto: Elmo Riig / Sakala

Vabariigi aastapäeva eel on palju kõneaineks olnud teenetemärgi saajad. Ujudes vastuvoolu otsustasin hoopis vaadata isikuid, kellelt on hoopis äravõetud ordenid. Selgus taolise praktika analüüsi valguses üks mõneti kummastav tõsiasi. Kas Eesti Vabariigis on jälgimat kuritegu kui seda on riigireetmine, korruptsioon või hoopiski lapsepilastus, mis vääriks jõulisemat tegutsemist enne kui kohtuotsus on jõustunud? Vastus aga loomulikult eksisteerib karistusseadustikus taoline süütegu! Nimelt dopingule kallutamine, mille sanktsiooniks raskendavate asjaolude korral on rahalisest karistusest kuni kolmeaastase vangistuseni.

Kui  sellistes jälkides kuritegudes nagu riigireetmises süüdimõistetud Hermann Simmilt ning Dmitri Kulikovilt või kokkuleppemenetluses lapseealisega sugulise kire rahuldamine eest süüdimõistetud Jaan Aitajalt võeti teenetemärk ära peale jõustunud kohtuotsust, siis Mati Alaveri osas otsustas President Kersti Kaljulaid 04. märtsil 2019 olla hukkamõistmisel suurem kui üllas süütuse presumptsiooni põhimõte (Mati Alaveri lahend jõustus kokkuleppemenetluses pool aastat hiljem 30.11.2019.a), viidates teenetemärkide seaduse § 13 lg 1 p 3, mille alusel võib ära võtta, kui isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise. Antud sätte alusel võib niivõrd vääritut käitumist tõlgendada laiendavalt ükskõik mis käitumise osas. Lai tõlgendus tähendab aga seaduse ning õiguse subjektiivset tõlgendamist ja valikulist rakendamist ehk peenemas tähenduses suvadiskretsiooni.

Kuidas hinnata eetikat ja vääritut käitumist? Taolise laia tõlgenduse osas meenutab asi analoogiliselt Venemaal usklike tunnete solvamist, mis on sealmail kriminaalkorras süüteona karistatav. Kuuldusi on, et taolise sätte alusel on kriminaalmenetlus läbi viidud ja seadust rakendatud näiteks noormehe suhtes, kes otsis nutitelefoniga Pokemone õigeusu kirikus. Keeruline on kommenteerida kaemust või tundumust, et milline on meie presidendi usk, tunded ning arusaam vääritust käitumisest.

Kriminaalmenetlus oli tollal märtsis alles esimesi samme teinud  Mati Alaveri osas, aga samal ajal eelmise aasta märtsis allkirjastas Kersti Kaljulaid käskkirja, millega võetakse jõustunud otsusega riigireetur Deniss Metsavaselt ära kõik talle antud ohvitseri auastmed. Võrdne kohtlemine missugune? „Strateegiline kommunikatsioon“ neid asjaolusid Presidendi kantselei dokumendiregistris ei muuda.

Õigusteaduskonnas õppisin ühe esimese asjana, et kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. „Ühepäevaministri“ Marti Kuusiku kaasusest rääkimata jääks siiski Mati Alaveri juurde. Kahju, et Alaver ei üritanud tollal süütuse presumptsioonile viidates otsust vaidlustada halduskohtus ja vaadata, kas taoline õigus jääks presidendi suvaks või on mingigi kaebeõigus vaidlustusel. Võibolla presidendi otsus või autoriteet olla, austamata võimude lahusust, kohtumõistjaks kohtu asemel oligi piisaks karikas, kus Alaver koos vandeadvokaadist kaitsja Aivar Pilvega nägid, et pole mõtet võidelda aastaid tuuleveskitega, kulutada süüdistatava vaimset tervist, ning nõustuda kokkuleppemenetlusega ehk alistuda selleks, et kiirelt, diskreetselt eluga edasi minna ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv taoline elu ka poleks. Milleks—subjektiivseid tegelikke põhjuseid kokkuleppe mineku osas teab vaid Alaver ja tema kaitsja?

Tekib küsimus,  et miks koheldi  kunagist rahvuskangelast „koera kombel“ hullemini kui näiteks riigireetur Hermann Simmi. Mis siis juhtunuks kui Alaver oleks hoopis mõistetud õigeks? Kes vastutab? Tegu on inimesega, kes väärinuks põhiseaduses sätestatud põhiõigusi ja  väärikust, millele varasem President Toomas-Henrik Ilves süstemaatiliselt oma kõnedes viitas ning mida on varasemalt järgitud presidendi kui institutsiooni poolt järjepidevalt teenetemärgi äravõtmise praktikas. Ümberlükkamatu fakt on seegi, et ühtegi olümpia- ega maailmameistrivõistluste medalit pole seni mitteühelgilt Mati Alaveri õpilaselt ära võetud.

Kui president Kersti Kaljulaid käitus Mati Alaveri osas kui absoluutne monarh, siis võiks jutulõnga monarhia peale ka üle viia. Miskipärast tuli meelde lapsepõlv, kus kodukandis kutsuti ühte ümbruskonna poissi, mõneti mõnitavalt, „printsiks“, kuna tema isa oli väidetavalt Sõltumatu Kuningriiklasena riigikokku saanud Kalle Kulbok. Lastena naersime taoliste plaanide osas. Vanemaks saanuna pikalt mõeldes ei olnudki taoline kavatsus majanduslike aspektide osas naeruväärne, sest  ülalpeetavate „pensionäridest presidentide“ ja nende abikaasasade, kaaskondade arvukus suureneb.

Teemavälise repliigina lisaks seda, et kui pool füüsilisest isikust tulumaksu saab see omavalitsus, kelle hingekirjas on kodanik 1. jaanuari seisuga, siis presidendi abikaasa toetuse saab see kes oli viimati abielus enne presidendi ametiaja lõppu. Sellest järeldatuna võiksid kihlveototalisaadid panna üles koefitsiendi küsimuse osas, et kas president Kersti Kaljulaid abiellub enne ametiaja lõppu praeguse elukaaslase Georgi-Rene Maksimovskiga -teadagi mis põhjustel. Kokkuvõtvalt praegune põhiseaduslik kord tuleb monarhiast igal juhul maksumaksjale kallim.

Võib-olla kui Briti väed on liitlastena Eestis Tapal ja Eesti sõdurid olid Afanistanis Camp Bastionis koos Briti Sõduritega (miskipärast Londonis Imperial War Museumis käinuna ei leidnud mainimist Eesti ega teiste liitlastest relvavendade olemasolu kohta vastavas ekspositsioonis) võiks Eestil peale NATO ja Euroopa Liidule veel saada täiendava kolmanda „julgeolekuvihmavarju“ nimelt Briti Rahvaste Ühenduse.

Teen ettepaneku põhiseaduse muudatuseks Presidendi institutsioon ära kaotada ning riigipeaks kuulutada Tema Kõrgeausus (Eestiski käinud) kuninganna Elisabeth II, sest nii on odavam. Demokraatia ongi kallis sellepärast, et nõukogude ajal pidime ülal pidama ühte parteid, siis nüüd on riigi poolt tegevtoetuse saajaid rohkem.

Kui keegi väidab, et see piirab Eesti suveräänsust, siis küsiksin kas Austraalia, Kanada või Jamaika ei olegi iseseisvad riigid? Pealegi on paljud väliseestlased Briti krooni alamad ning ainus eestlasest Sir Arvi Hillar Parbo võib saada lisa. Nõukogude ajalgi  on olnud  Lenfilmis Scherlock Holmesi ja Doktor Watsoni seiklustes Tallinn Riia kõrval London ning Läänemaa Risti soo Inglismaa "Baskerville'ide koeras" Grimpeni mädasoo.

Taolise riigireformi käigus võiks anda  teistele põhiseaduslike institutsioonidele paljud seni presidendile kuulunud funktsioonid (kohtunike määramine, armu andmine või seaduse välja kuulutamine) õiguskantslerile, kes niikuinii pöördub oma taotlusega nagu presidentki Riigikohtusse kui asi tundub põhiseadusvastane. Saabki presidendi õigusnõuniku puudumise probleem lahendatud. Teenetemärke võiks jagada peaminister Jüri Ratas, kes tänavu perega veetmise asemel, korraldaks ise „pingviinide paraadina“ tuntud Vabariigi Aastapäeva vastuvõttu. 

Pealegi peale BREXITit ongi Eesti majandus „või sees“ ning saab osa Suur-Britannia Ühendkuningriigi väidetavast mühisevast „majanduskasvust“. Paljude transnatsionaalsete ettevõtete nagu Transeriwise või Bolti elu läheb kergemaks. Lihtrahvalgi on põnevam elada kaasa Prints Harry ja Megan Clarci suhtedraamadele, kui näiteks Ilveste „kodukootud villastele armuseiklustele“—ikkagi siniverelised.

Kas sõna on vaba või ka käesolev arvamus tundub presidendi intuitsiooni solvav ja minupoolseks väärituks käitumiseks teenetemärgi seaduse alusel, eeldusel kui mul oleks teenetemärk, mida Mati Alaveriga samadel alustel ära võtta. Võibolla tagandatakse mind eelmine kevad valitud rahvakohtunike nimekirjast või mainitaks ära veel minu nime Kapo aastaraamatus põhiseadusliku korra ohustamise osas. Eks me näe?