Katrin Lust: Kas Margus Linnamäe lõpetab vanglas või pagenduses?

Apotheka Rakveres / Apteegid Rakveres

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Ma olen täiesti teadlik sellest, et oligarhide kaitsmine mulle populaarsust või rahva armastust kaasa ei too. 

Rahvale ei meeldi rikkad ja just seda poliitilist ja populistlikku näpuga näitamist kasutavadki tänased poliitikud apteegireformi võitluses mõnuga ära.  Rikastelt tuleb raha ära võtta ja rahvas aplodeerib kaasa.

Aga mina ei suuda vaikimisi vaadata, kuidas meie riik teeb Linnamäele Hodorkovskit.

Mihhail Hodorkovski, nagu te teate on Venemaa päritolu ärimees, oligarh ja endine poliitvang, kelle põhilise rikkuse moodustasid Venemaa naftakompanii Jukos aktsiad. Ühel heal päeval sai Hodorkovski aga liiga rikkaks ja ta arreteeriti Venemaa prokuratuuri poolt, süüdistatuna maksudest kõrvale hoidmises. Kogu maailm teadis, et tegelikult oli see Putini samm võtta võim oligarhidelt, kes 1990. aastate erastamise käigus omandasid liiga suured varandused ning omasid liiga suurt võimu ja kontrolli Venemaa üle.

Kui täna räägitakse Eestis apteegireformist, siis millegipärast kõneldakse ainult ühest mehest- Margus Linnamäest. Meie väikese eesti oligarh, kelle tiibu tuleb jõuliselt kärpida. Tal on liiga palju võimu ja seda eelkõige sotsiaaldemokraatide meelest, kes apteegireformist kõige valjuma häälega praegu kõnelevad.

Apteegireformi puudutaval pressikonverentsil rääkis minister Tanel Kiik (keskerakondlane, kes on oma parteiga apteegireformi teemal läinud vastuvoolu) ravimihulgimüüjate väljapressimisest. Mina aga arvan, et tegelikult on palju haavatavamas seisus Linnamäe, kellele kuulub lisaks ravimi hulgimüügifirmale ka üks ajaleht ja paar telekanalit. Iga tema sammu seoses ravimiäriga seostatakse meediaga ja tema nimega manipuleeritakse hommikust õhtuni. Tal ei olegi end võimalik kaitsta oma seisukohtades, sest ükskõik mida ta oma äri püsimise nimel teeb, on poliitikute ja ajakirjanike meelest ebasünnis mõjuvõimuga kauplemine.

Palju vähem aga räägitakse Saksa ravimi hulgimüügifirmast Phoenix, kellele kuulub Eestis Tamro (Benu apteegid) apteegikett. Nemad on turul palju tugevamas seisus, sest neid ei ole võimalik niisama lihtsalt rünnata.

Nagu ma eelpool mainisin, siis eriliselt võitlevad täna apteegireformi poolt sotsiaaldemokraadid. Nende ninamees Jevgeni Ossinovski on lausa öelnud, kuidas apteegi asutamine on sisuliselt käkitegu. On vaja natuke mööblit, ravimeid ja proviisor võibki äriga alustada.

Võibolla miljardäri pojale- Jevgeni Ossinovskile (kes on lõpetanud kiituskirjaga kaks ülikooli) ongi ühe rohupoe asutamine või ostmine käkitegu, aga tegelikkus on see, et proviisorite kontodel (kes teenivad täna eesti keskmist palka) ei laiuta pangakontol vähemalt sada tuhat eurot, mida võiks uue ja huvitava äri alla panna ja katsetada.

Just Jevgeni Ossinovski oli sotsiaalminister ajal, mil toimus apteegireformi üleminekuperiood. Mida tegi härra Ossinovski, kes täna kõneleb valjult ärikorruptsioonist jne, selleks, et proviisorid oleksid saanud viie aasta jooksul apteeke ostma ja asutama hakata. Ossinovski, kes rääkis ministrina sellest, et riik peaks proviisoreid laenu saamisel toetama või mõtlema välja mingeid muid abinõusid, kuidas proviisoreid apteegi omanikuks saamisel aidata, ei ole sotsiaalministeerium täna teinud nende heaks ühtki  reaalset sammu.  Proviisorid peavad apteegireformiga ise hakkama saama, pantima oma kodud ja võtma laenu.

Ainus suurem abinõu on olnud see, et sotsiaalministeerium andis Proviisorite Kojale 100 000 eurot, mille eest tehti kümnele proviisorile seminar, mis ei ole detsembri lõpus Proviisorite Koja kodulehel isegi mitte veel üleval.

Täna on Ossinovski üks suurimaid kritiseerijaid, kuid ebaõiglaselt vähe on saanud tähelepanu tema enda tegevusetus apteegireformi üleminekuperioodi ajal. Ma küsin veelkord, mida on Ossinovski ise sotsiaalministrina teinud eduka apteegireformi jõustumise nimel?

Mina arvan, et tegelikult polegi sotsiaalministeeriumil plaani apteeke proviisorite kätte mängida. Kuna üleminekuperioodi ajal on proviisorite toetuseks tehtud null sammu, astub riik ise 1.aprillil mängu ja võtab ilmselt mahlaka apteegiäri üle.

Toompea koridorides räägitakse ammu, et Linnamäe toetas Isamaad, sest just sellel erakonnal olid enne valimisi üleval kõige võimsamad reklaamid. Samuti juhtis Postimeest mitte kõige EKRE vastasem peatoimetaja.

Sotsiaaldemokraadid värisevad, sest nende enda jalge alune tulitab. Eesti inimese rohupoe kvaliteedi sildi all mängitakse tegelikult poliitiliselt räpast mängu ja üritatakse lihtsalt raha ühest taskust (loe: oma jopedele) ringi mängida. Linnamäele tehakse Hodorkovskit.

Rahvale räägitakse samal ajal aga populistikult sellest, kuidas ravimihulgimüüjad röövivad vaest rahvast- mis siis, et ravimite hinnapoliitika määrab tegelikult riik ja võimalust ravimite hindasid oma tahtmise järgi juurde keerata- ravimihulgimüüjatel ja apteekidel tegelikult ei ole. Ravimiäri on Eestis üks kõige enimreguleeritud ärisid üldse.

Hodorkovski vangi panemisega algas Venemaal vaikiv ajastu. Mina ei taha elada riigis, kus peaks valitsema vaba turumajandus, aga tegelikkuses võetakse inimestelt jõuga ärisid käest.

Minul on hea meel, et ma töötan meediaettevõttes, mis kuulub eestlasele. Ma tean, mis tunne on töötada telekanalis, mis teenib USA fondi huve ja  raha jänkide taskusse.

USA fondile ei lähe korda eesti inimese mured, vaid nende soov on toota kõike vähese riskiga ja võimalikult suure kasumiga. Kui mõni ärimees keelab saadet või ähvardab kohtuga, ütleb USA fondile kuuluv telekanal sellisest loost lahti. Eestlasele kuuluv telekanal aga mitte.

USA fondi või Saksamaa ravimihiidu ei ole võimalik kõigutada sellega, et neil on muudes valdkodades samuti huvid.

Miks me peame hoidma oma raha välismaa pankades või teenima välismaalaste huve. Eestis on olnud muide aeg kui kogu meie meedia kuulus Skandinaavia ärihaidele. Aga omadel rikastuda me ka ei lase?

Eestis on kaks meediamaja, mille omanikud on eestlased, aga võibolla pole kaugel ka aeg kui riik sekkub nendesse äridesse, sest võibolla on üks või teine meediamaja riigile või mõnele tähtsale ametnikule sobimatult ühele või teisele poole kaldu. Kui riik hakkab nii jõuliselt niite tõmbama nagu apteegiäris praegu, siis on kõik võimalik.

Täna ei huvita poliitikuid see, et väiksed Eestimaa kohad jäävad kevadest ilma ühegi apteegita. Kui poliitikutele läheks see korda, siis niimoodi neid asju ei aetaks. Hetkel on mängus raha ja turu ümber mängimine ja seda ka juhul kui tegelikult mängitakse inimeste eluga, kes võivad vajalikust ravimist 1. aprillil ilma jääda ja apteegi ukse taha maha surra.

Apteegireform peab aga sotsialistide meelest toimuma ja seda ükskõik millise hinnaga.