:format(webp)/nginx/o/2019/02/21/11807660t1ha889.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/12/12805110t1hedd5.jpg)
Viimases “Kuuuurija” saates rääkisime, kuidas kelmitar Liis Haavel koos oma organiseeritud “heategevuse“ grupeeringuga endiselt tegutseb ja vanureid õnge püüab.
Miks ei suuda keegi ohjeldada Haavli organiseeritud “heategevuse” grupeeringut? (2)
Selge on see, et pätte ja kaabakaid liigub meie seas ikka aga mõtlemapanev on pigem see, miks riik ei suuda ometi neid konkreetseid tüüpe ohjeldada.
Paljudes kohtuotsustes pannakse tänapäeval karistusele juurde veel ka kohustusi. Näiteks on roolijoodikutel peal alkoholi tarbimise keeld ja lisaks on pandud varasemalt veel tingimus, et nad peavad osalema Anonüümsete Alkohoolikute nõustamise gruppides. Lisaks võib olla neile määratud veel ka lisatingimus, et nad ei tohi näiteks kriminaalkorras karistatutega või teatud inimestega suhelda. Haavli puhul ei pidanud aga kohus ja ka prokurör selliseid eritingimusi vajalikuks.
Liis Haavel (uue nimega Elois-Catherine Haavel) on hetkel tingimisi vabaduses ja tavaarusaama järgi on tema kui karistusaluse tegemised kriminaalhooldaja järelvalve all.
“Kuuuurija” saatega seoses võtsime ühendust ka Haaveli kriminaalhooldajaga. Kahjuks pole see ametnik aga meie kõnesid vastu võtnud ja meie sõnumitele vastanud. Olen temalt saanud vaid ühe e-kirja, milles kriminaalhooldaja kinnitab minu küsimuste kätte saamist.
Hiljem küll helistas murelik kriminaalhooldaja ülemus, Tallinna Vangla direktori asetäitja (kelle alluvusse antud kriminaalhooldaja kuulub) ja selgitas meile, et nende võimalused tegutseda on piiratud kohtuotsuses ettekirjutatu ja seadusega. Näiteks on lubamatu kriminaalhooldusaluste osas kohaldada jälitustegevust, mis siis et iseenesest Vangla Teenistusel selline õigus on.
Kui me vaatame riigi vastu toimepandud kuritegusid, näiteks riigireetmine või kasvõi maksukuriteod, siis suudab riik end väga hästi kehtestada. Ka narko- ja organiseeritud kuritegevus on riigil jõulise kontrolli all. Nende kuritegude puhul rakendatakse kogu meie riigi jõudu, seadused on karmid ja need lubavad väga suurt sekkumist kahtlustatava ellu. Ning lõpuks ka karistatused on sellistel juhtudel karmid.
Siinkohal ongi minul küsimus eelkõige seadusandjale: miks on eraisikute ja ka ettevõtete vastu suunatud kuritegevus riigi arvates sisuliselt teisejärguline? Miks ei rakenda riik sarikelmide suhtes organiseeritud kuritegevuse paragrahve ja miks ikkagi ei lubata tingimisi vabastatud kurjategijat näiteks kriminaalhooldajal jälgida?
Tuletan meelde, et tingimisi vabastatud inimene on tegelikult vang ja tal ei ole selliseid põhiõigusi nagu vabal inimesel. Just seetõttu peaks tema suhtes minu arvates olema jälitustegevus täiesti lubatud.
Raskete maksu-, narko ja organiseeritud kuritegude puhul rakendatakse näiteks ka laiendatud konfiskeerimist. Lihtsustatult tähendab see seda, et kurjategija lähedased peavad tõestama oma vara päritolu kahtluse korral. Tegelikult võib vara olla nende nimel vaid formaalselt ja see on hangitud kuritegelikul teel.
Miks seda kõike Haavli bande puhul ei ole tehtud, mina tõesti ei mõista. Miks ei kontrollita, millised on selle pere sissetuleku allikad ja miks ei ole riik suutnud neid vägivaldseid kelme ikkagi ohjeldada?
Minu jaoks on see igal juhul üks suur küsimärk?