Politsei, prokuratuur ja lastekaitsjad lasid pedofiilil takistamatult tegutseda

Katrin Lust Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Laupäeval ilmus ajalehes Postimees kõlava pealkirjaga artikkel: "Mis juhtus Utoopia külas tegelikult?"

Artikkel rääkis suuresti minu möödunud esmaspäevasest Kuuuurija saatest, mis käsitles väikese, 10-aastase lapse vägistamist 70-aastase mehel poolt. 

Ainult et kui minu saates keeldusid ametnikud (valla juht, abivallavanem, lastekaitsjad, politsei ja prokuratuur) asja üldse kommenteerimast (põhjendus oli see, et lapse huvides ei saa nad neist asjust avalikult rääkida) siis Postimehe ajakirjanikele olid nad nüüd jaganud lahkelt kõikvõimalikke lapsega seotud asjaolusid.

Ennast õigustavad ametnikud Postimehe loos jäid mind siiski aga kummitama. Minu saates püstitatud küsimusele - miks ei võtnud ametnikud ja politsei 70-aastase pedofiili takistamiseks midagi ette- pole nad endiselt vastanud. Mis siis, et ka Postimehe loos kinnitasid politseinikud, et saates kõlanud ema väited (ema tegi kevadel lastekaitsetöötajale pedofiili kohta vihje) vastasid siiski tõele.

Politsei põhjendas Postimehe loos oma tegematust sellega, et nad ei saa arreteerida ja vahi alla võtta vana meest lihtsalt sellepärast, et ta suhtleb alaealistega (loe: väikeste lastega). Politsei sõnul polnud neil piisavalt tõendeid, mis siis et ema ju ütles selgelt, et vana mees käib lastel järel, kutsub neid enda juurde, kingib lilli ja nimetab neid musikesteks.

Oluline on siinkohal mainida ka seda, et mina olen rääkinud tänaseks kümnete otseste naabritega, kes nägid lapse maja lähedal kahtlast valget bussi. Nad nägid ka seda, kuidas väike laps sisenes pedofiili majja jne. Muide neid isikuid (naabreid) ei ole politsei suutnud isegi tänase päevani veel üle kuulata. Vähemalt ei olnud naabritega keegi veel rääkinud reedese seisuga.

Täna aga on tagajärg käes - politsei otsis tõendeid niikaua, kuni pedofiil pani toime räige kuriteo ja vägistas 10-aastase lapse.

Postimehe ajakirjanik Kadri Kuulpak kirjutab, et mitte kuskilt ei tule välja saates kõlanud väide, et lapse vägistamise trauma on täna asendunud lapse perest eraldamise traumaga.

Minu faktid räägivad aga midagi muud. Minu käes on dokumendid (mida me ajakirjanikule ka näitasime) ja kus on selgelt kirjas, et kaks oma ala spetsialisti kinnitavad (kes on lapse ka üle kuulanud) ja ütlevad, et laps vähendab vägistaja tegusid ja seda just seetõttu, et ta tegelikult tahab koju ehk üks trauma on asendunud teisega.

Samuti räägivad ametnikud sellele samale Postimehe ajakirjanikule, kuidas last ei väntsutata ühest kohast teise või et ta ei pea täna turvakodus lugema palveid.

Mingeid tõendeid ametnikud oma jutu tõestuseks ajakirjanikule ei esita. Fakt on aga see et last on tänaseks solgutatud erinevates asutustes ja tänagi ei viibi 10-aastane laps mitte haiglas, nagu loost jäi mulje, vaid ta on justnimelt usklikke peetavas lastekodus.  Ja see on veelkord FAKT.

Postimehe artikkel ei räägi ka sellest, et lapse telefonikõnesid kuulatakse turvakodus, kus ta praegu viibib,  pealt. Seda on muide kinnitanud vald ka kohtule, et laps tõesti saab rääkida oma emaga ainult telefoni valjuhääldi vahendusel ja turvakodu töötaja juuresolekul. 

Oluline on siinkohal märkida, et inimest võib Eesti Vabriigis pealt kuulata ainult kohtu loal ja selline lapse kohtlemine on tema inimõiguste rikkumine. Aga sellest ametnikud millegipärast ei räägi.

Vald väidab Postimehele, et perekond on olnud nende huviorbiidis ligi kuus aastat. Jah on tõsi, et see perekond vajab tugiisikut ja kui valla poolt pakutud tugiisik ei sobinud (tegu oli ebaprofessionaalse inimesega antud vallas, kuna ta ei olnud omandanud vastavat haridust) siis  oleks vald pidanud perele leidma uue tugiisiku - mitte jätma neid hätta.

Neid ametnike väiteid, mida ma suudan Postimehe loos tõenditega ümber lükata, võib siinkohal loetlema jäädagi. 

AGA MIS ON OLULINE?

Vägistatud lapse eestkostjana teeb vald täna avalikke avaldusi (Postimehe artikkel), kuigi samal ajal on vald ise minu Kuuuurija saate kohtusse ja Pressinõukogusse kaevanud ja seda just seepärast, et me justkui paljastasime lapse identiteedi, mida nemad niiväga soovivad kaitsta.

Kui vald soovib lapse identiteeti iga hinna eest kaitsta- nagu nad täna kohtule väidavad- siis miks oli vaja ka juba nädal aega varem avaldada ühes eesti päevalehes (täpselt samal ajal kui mina neid küsimustega juba pommitasin) artikkel, kus ametnikud seda kohutavat lugu lausa oma nime ja näoga kommenteerisid. Lugu oli kirjutatud küll anonüümselt, kuid inimeste nimed ja ameti positsioonid andsid selgelt välja, missuguse Eesti piirkonnaga on tegu.

Näiteks rääkis antud juhtumist oma nimega kohalik vanemprokurör ja piirkonna politseiülem.

Mina arvan end teadvat, miks nad selle loo nädal enne minu saate ilmumist ühes eesti päevalehes tegid. Ikka selleks, et enda tegemisi õigustada.

Kujutage ette, et prokurör, politsei ja lastekaitsjad teadsid pedofiili tegudest aga nad ei võtnud tema takistamiseks midagi ette. Just eelkõige seda soovisin ma oma saates eesti rahvale näidata. 

Pedofiilist teadmine ja tema mitte takistamine- on aga kuritegu, mida ametnikud peavad nüüd iga hinna eest varjama.

Kordan. Ka Postimehe loos kinnitab politsei, et nad olid perverdist teadlikud. AGA VEELKORD - miks nad siis ei võtnud laste kaitseks midagi ette ja miks tegeletakse täna selgelt ainult tagajärgede silumisega meedia abil.

Muide samas- ühes eesti päevalehe loos - kirjeldab vanemprokurör ka seda, kuidas nad võtsid hoiatuseks eriüksusega tänaval maha väidetava naisepeksja aga pedofiili jaoks ei olnud neil siiski piisavalt "põhjust", mis siis et ema oli perverdist teavitanud.