Katrin Lust: Mida saaks teha meie ajakirjandusvabaduse kaitseks?

Katrin Lust. Foto: Madis Sinivee/Postimees

Viimased paar kuud on ajakirjanikud hädaldanud ohust sõnavabadusele Eestis. Küll räägitakse enesetsensuurist, ohust ERR-i eelarvele kui ka sellest, et ajakirjanikud on sattunud küberkiusajate küüsi. Kuna ma olen nende kõikide asjadega isiklikult kokku puutunud, siis olen ma nende asjade peale ka päris palju mõelnud.

Näiteks ei ole ma tänaseni kuulnud ühegi ajakirjaniku, meediaeksperdi ega poliitiku suust sisukaid ettepanekuid, kuidas hetkeolukorda kiirelt ja efektiivselt muuta. Mida teha selleks, et tagada ajakirjanikule sõnavabadus. Et ei oleks eelkõige seda paljuräägitud enesetsensuuri ja seda nii toimetuse kui ka ajakirjaniku tasemel.

Nõustun viimases ERR-i "Suud puhtaks" saates kõlanud Mihkel Kärmase mõttega, et Eestis puudub tsensuur, kuid ka tema mõtleb tihtilugu sellele, et kui lugu pole just ülihea ja vastas on problemaatiline mõjukas isik, siis on parem enesetsensuuri korras temast lugu mitte teha.

Olen Kärmasega tegelikult täiesti nõus ja mõjukate all ei pea mina silmas mitte ainut rikkaid eraisikuid ja firmasid, vaid ka poliitikuid, kes võivad muudmoodi ajakirjaniku elu rikkuda või siis "süvariiki".

Olen ise konkreetselt kokku puutunud mitmete hagidega, mis on minu kui ajakirjaniku ja eraisiku vastu suunatud. Ilmselt te teate, kuidas Iraj Zand nõuab minult eraisikuna miljon eurot saate eest, mille ma tegin TV3-le.

Zand nõuab sama suurt summat ka TV3-lt ja üritab mind ja telekanalit ka USA-s hageda.

Veel eelmisel nädalal üritas ta teistkordselt hagi tagamiseks arestida minu isikliku vara nagu kortereid ja ettevõtet, mille alt ma oma saadet "Kuuuurija" teen. Kohus seda taas ei rahuldanud, aga kujutage nüüd ette mida ma tunnen.

Kas teie sooviksite käia tööl ja olla olukorras, kus te võite ühe korraga oma töö tõttu jääda kogu oma varast ilma ja lisaks jääda veel elu lõpuni üüratu summa kellegile võlgu.

Muide ka Mihkel Kärmas ja Anna Pihl "Pealtnägijast" on täna eraisikutena oma loo tõttu kohtusse kaevatud.

Siit joonistubki välja see kõige suurem oht enesetsensuurile ajakirjaniku puhul. Ta ei julge enam võtta ette problemaatilisi tegelasi. Me võime küll öelda, et väljaanded toetavad meid ajakirjanikke kohtus käimistel jne. aga see seab meid taaskord otsesesse sõltuvusse väljaandjast.

Seega on mul üks täiesti konkreetne ettepanek juba ammu meeles mõlkunud ja see ettepanek on nii meedia ettevõtete omanikele kui ka poliitikutele, kes saaksid selle ühe hoobiga lahendada.

Nimelt võiks Eestis luua ajakirjanike toetuseks fondi, kust ajakirjanikud saaksid abi nii õigusabikuludele kui ka võimalikele kahjutasudele, mis on tekkinud nende tööga seoses. Samuti kui ajakirjanik on sattunud näiteks kiusamise ohvriks, siis saaks samuti just sellest fondist õigusabikuludeks raha.

Kuidas selle fondi finantseerimine võiks toimuda?

See võiks olla näiteks nii, et 1% tuleb meedia ettevõte käibest ja 1% tuleb ajakirjanike endi sissetulekust ja teise poole kogutud rahast paneks selle fondi alla riik. Mis summadest me sel juhul räägiksime.

Kogu Eesti meedia ettevõtete käive on aastas umbes sada miljonit eurot. Suurim neist on loomulikult riigi poolt rahastatav ERR oma 40 miljoni euroga ehk miljonit kokku korjata selle fondi jaoks ei tohiks olla aastas suur probleem. Ja kui riik otsustaks panna omalt poolt teise miljoni sellele kõige veelotsa, siis oleks meil Eesti oludes sõnavabadus kaitstud.

Selle fondi rahad võiksidki olla ajakirjanike kaitseks mõeldud. Kui hagetakse meediaettevõtet ja mõnda lugu, siis ei pea meedia ettevõte neid kulusid enam ise kandma, vaid raha tuleks just fondist.

Samuti saaksid sellest fondist abi ajakirjanikud, kes on langenud näiteks küberkiusamise ja ohvriks. Neil oleks sel juhul piisavalt raha õigusabi kuludeks ja selleks, et selgitada välja konkreetsed trollijad ja kiusajad ning samuti panna sotsiaalmeedia platvormid (nagu Facebook jne) vastutama ehk neil oleks raha enda õiguste eest seista.

Praegu mulle tundub, et ajakirjanikud ei julge enam kõiki teemasid ette võtta ja ka meediaettevõtted on ettevaatlikud ja ei soovi kohtus aastaid vaielda mõne vana loo pärast. Samas ka kahjurahade summad on suurenenud ja arvatavasti suurenevad edaspidi veelgi ja see on igati loomulik, et meedia ettevõtted ei soovi neid suuri kulusid nii raskes turu situatsioonis tasuda.

Samas hea ajakirjandus koosnebki headest ja julgetest lugudest.

Tänaseks on suutnud Soomes kokku leppida meedia ettevõtted ja Ajakirjanike Liit just sellise fondi loomises. Sinna kuuluvad Soome suurimad meedia ettevõtted, Meedia Ettevõtete Liit ja Ajakirjanike Liit, kes kõik hakkavad sellesse fondi panustama ühise eesmärgi nimel. Oluline on mianida, et sellesse fondi kuulub ka Soome Rahvusringhääling YLE, kelle aasta käive on umbes 500 miljonit eurot.

Ja seda kõike tehakse hea ja turvalise ajakirjanduse nimel. Et ajakirjanikud tunneksid end lugusid ette võttes turvaliselt ja et ka meedia ettevõtted teavad, et nad ei pea suuri kohtukulusid häid lugusid tehes kartma.

Siinkohal on ka suur roll poliitikutel, kes koostavad hetkel riigi eelarve strateegiat ja kes saavad valituks Euroopa Liitu. Antud algatus on vaeses Eestis, kus ei ole miljardilisi meediaettevõtteid, eriti oluline. AGA seda fondi mõtet võib välja pakkuda ka kogu Euroopale, mis kaitseks kõigi ajakirjanike ja sõnavabaduse õigusi.

Siinkohal poliitikutele meeldetuletuseks, et Eesti riik ehk maksumaksja annab erakondade toetusteks üle 5 miljoni euro aastas ja mina räägin siinkohal umbes 1 miljonist eurost aastas meie 10 miljardilise riigi eelarve juures.

Sellise fondi näol oleks ajakirjandus tõesti Eestis neljas võim.

Trollima - Võrgukogukonnas sütitavaid, kõrvalisi või teemaväliseid sõnumeid postitama, peamise eesmärgiga provotseerida teisi kasutajaid soovitud emotsionaalse vastukaja saamiseks või muul viisil normaalset arutelu lõhestama.