Mees kurdab, et matusebüroo kaotas tema kadunud naise ehted

KIRST

FOTO: Marko Saarm / Sakala / Scanpix

Eile hommikul helistas Katrin Lustile meeleheitel vanahärra. Emadepäeva hommikul oli ta kaotanud oma armastatud abikaasa, kes sai kodus insuldi ning hiljem suri selle tagajärjel Tartu Ülikooli Kliinikumis. 

"Teie tegite loo surnutest talvel," teatas mees telefoni, ise samal ajal pisaratega võideldes, "Minul on nüüd mure, mida Teiega jagada sooviksin."

Vanahärra rääkis Lustile, kuidas ta viis Tartu Ülikooli Kliinikumi juures asuvasse Biomeedikumi surnukuuri armastatud kaasa riided ja samuti tema kõige lemmikuma merevaigust kaelakee. "Seda ta kandis koguaeg ja ma tean kui väga see talle meeldis..." puhkes härra korraga nutma, "Ma andsin selle matusebüroo töötajatele. See oli valges kotis koos tema matuseriietega aga kui ma nägin teda kirstus, siis seda keed enam ei olnud. Ma pean sellest Teile rääkima, sest see ei ole õige. Kas nüüd võetakse tõesti surnutelt asju ka juba ära või," kurtis mees, ise samal ajal lahinal nuttes.

Katrin Lust helistas Biomeedikumi juures asuvasse matusebürooosse ja teades mehe nime, küsis mis siis täpselt juhtus ja kuhu tema kaasa merevaigu kee kadus ning miks seda tal kirstus kaelas ei olnud.

"Sellel mehel oli palju probleeme. Tal läks naise matustega kõik valesti. Küll oli tal surnuaia platsil puu, mida ta ei soovinud, peielaud ütles talle koha üles ja siis oli see kaelakee asi meiega," rääkis Biomeedikumi matusebüroo klienditeenindaja Malvar Vijar.

Katrin Lust küsis, kas matusebüroo töötaja mõistab, et inimene kes kaotab oma eluaegse partneri ei pruugi matuseid korraldades niisama vinguda, vaid see on talle vaimselt suur löök.

"Jah me mõistame ja seetõttu ma ütlen, et olen selle olukorraga kursis. Mingit keed ta siia ei toonud ja ju ta ise unustas selle ära. Me otsisime kõik kohad siin läbi ja seda pole," ütles Vijar ja lisas, "Sellel ketil ei ole ju mingit väärtust. Sellel on ainult perekondlik väärtus. Pealegi me ei taha siin surnute asju. Milleks. Neil on oma aura."

Vanahärra on aga veendunud, et tema naise kett läks kaduma just matusebüroos.

"Minu jaoks oli sellel keel väga oluline tähtsus. Mu naine armastas seda väga ja mind väga häirib, kui surnute asjadega käiakse ümber hooletult. Ma otsisin kogu kodu läbi ja seda ei ole. Ma mäletan, et viisin selle sinna," rääkis härra.

"Kui surnule tuuakse siia asjad, siis meil on igale surnule oma kapp, kuhu need pannakse. Keegi ei puutu neid. Päeval kui surnu maetakse võtame koti kapist ja riietame ta asjadega, mis talle on toodud," märkis matusebüroo töötaja.

"Mina jään oma sõnade juurde. Minu naisel keed kaelas ei olnud ja ka pross, mille viisin oli pandud vildakalt ja hoolimatult kuskile riiete külge, mitte ei olnud kinnitatud ilusasti kleidile. Kui inimestele see töö ei meeldi, mida nad teevad, siis peaksid tegema seda need, kes mõistavad kui suures valus on inimene, kes on oma lähedase kaotanud ja kui oluline on talle iga detail matustel. Ka see kui hoolikalt on pross kinnitatud - mitte et märkad kirstus, et see on talle justkui külge visatud," jääb mees siiski oma mõttele kindlaks, et matused on püha üritus.

"Te ei kujuta ette kui väga ma oma naist taga igatsen ja kui kahju mul on, et ta läks ilma oma armsa kaelakeeta..."

Tagasi üles