Katrin Lust: Miks napib meie naispresidendis riigimehelikkust?

Katrin Lust Foto: Kanal 2

Pea iga päev helistavad mulle inimesed, kes räägivad mulle igasugu lugusid.

 

Ajakirjanikud kutsuvad neid inimesi tavaliselt allikateks, aga me võime nende puhul kasutada ka sõna informaator. Osade allikate puhul võime me neid vabalt kutsuda ka pealekaebajateks. Suurel osal nendest allikatest, kes ajakirjaniku poole pöörduvad, on kas isiklik, maailmavaateline või majanduslik huvi saada eetrisse lugu, mis paneks vastaspoole halba valgusesse. Tihtilugu on see ka õigustatud, sest vastaspool ongi hakkama saanud mingi sigadusega ja isegi kättemaksuhimu muutub sel juhul vaid ajakirjaniku tööriistaks.

On ilmselge, et kättemaks on inimlik ja me ei saa seda tihtilugu karma hoolde jätta- kuid meid ajakirjanikke on õpetatud kasutama ka ühte maamehe tarkust ja seda nimetatakse allikakriitilisuseks või kui tsiteerida klassikuid (V.I. Lenin) siis käib allikate kohta ka lause "usalda aga kontrolli".

Mida ma selle kõigega öelda tahan. Sel nädalal lahti rullunud skandaal minister Marti Kuusikust on mind pannud mõtlema, kuidas ma ise oma lugusid teen ja kui kriitilised on olnud minu lugude suhtes politsei, prokuratuur ja näiteks minu head kolleegid.

Mul puudub info, mille alusel võiks täna Marti Kuusikut süüdi mõista, aga ma olen täiesti veendunud, et need anonüümsed allikad (tundes toimetuste tööd) võivad tõesti reaalselt eksiteerida. Mis nende motiivid nende juttude rääkimisel võivad olla, neid ma kirjeldasin juba eespool.

Aga kogu selles skandaalis paeluvad mind isiklikult hoopiski kaks asjaolu. Kõigepealt eetika ja selle all pean ma silmas nii ajakirjanduseetikat kui ka ohvriabi eetikat. Opositsioonis olevad poliitikud on minu meelest antud hetkel käitunud kõige korrektsemalt ja näidanud üles riigimehelikkust.

Mind ajakirjanikuna huvitab aga kõige enam üks asjaolu. Miks toodi Kuusiku juhtum just sellisel kombel avalikkuse ette?

Mina väidan, et selles juhtumis oli ajakirjanike roll väga oluline. Ja selles kontekstis pole vahet, kas need koduvägivalla süüdistused vastavad tõele või mitte, täna ei ole mitte keegi meie riigis arvestanud Kuusiku naise ja tema laste huvidega.

Intervjueerisin mõni nädal tagasi õiguskantsler Ülle Madist seoses looga, kus mõrvari lapsed kannatasid ema pattude pärast just seetõttu, et ajakirjandus oli avalikustanud ema nime ja nende lugude järgi oli võimalik tuvastada ka laste identiteeti. Ülle Madise (kes on muide ka lasteombudsman ja seisab just laste õiguste eest) ütles, et tegu ei ole mitte niivõrd juriidilise probleemiga kuivõrd just ajakirjanduseetikaga.

Madise ütles, et probleem pole mitte selles, et meie kohtuistungid peaks lastega seoses kinniseks kuulutama, vaid et ajakirjanikud peaksid istungeid kajastades mõtlema ka näiteks kurjategija lastele.

Nüüd jõuamegi Kuusiku juhtumi juurde. Selles vaatenurgas ei ole vahet, kas ta on süüdi või süütu - lastele ja naisele on juba korvamatut kahju tekitatud. Olen oma allikatelt kuulnud, kuidas ohvriabi käib Kuusiku naise ukse taga kolkimas ja pakub oma abi lastele ja naisele...ajalehtedes ilmuvad lood, kuidas kõik soovivad neid aidata.

Kas see oligi siiras soov ohvreid aidata või soovitakse nende inimeste elude arvelt oma MTÜ-dele ja iseendale tähelepanu saada?

AGA ka Koguja Raamatus on kirjutatud, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega või nagu Jesuiitide Ordu loosung ütleb: eesmärk pühitseb abinõud.

Täpselt nii ma arvangi nendest variserlikest ohvrite kaitsjatest ja abidest, kes panevad lapsed ja naise sellisesse häbiposti ja seda ainult sellepärast, et nende isa tahtis ministriks saada.

Kuna ajakirjandust nimetatakse neljandaks võimuks ja nii president kui peaminister tänasid ajakirjandust antud teema paljastamise eest, siis ongi minu meelest üks suur mõttekoht ajakirjanduse käitumine antu loo kajastamisel.

Minu meelest ajakirjanikud, kes hoolivad ohvritest, oma riigist ja meie riigi mainest, oleksid pidanud minema ja sositama peaministrile ja presidendile Kuusiku kohta allikate juttu kõrva sisse ja tegema kõik selleks, et meie riigi maine ei oleks kahjustatud ja ka Kuusiku perekonda oleks häbist säästetud.

Muide ajakirjanikele teadmiseks, et kuriteost teatamata jätmine on meie riigis samuti Karistusseadustiku järgi karistatav.

Igal juhul meie riigi mainele on kogu see segadus tekitanud suure kahju. Samas ma nõustun ekspertide arvamusega, et seda kahju oleks saanud vältida.

Aga mis roll oli selles loos meie presidendil? Mulle on tema kohta allikad rääkinud igasuguseid asju alates sellest, et tema kodu on korrast ära, ta karjub oma mehe peale jne. Mina pean meie Vabariigist aga nii palju lugu, et ma ei hakka sellist tühja juttu rääkima.

Avalikult teadaolev info ütleb ka seda, et president Kaljulaid juhtis 1995. aastal ilma lubadeta ja purjus peaga autot. Kas see oligi põhjus, miks ta napsuse peaga kiiruse ületaja oli nõus silmagi pilgutamata ametisse nimetama aga siis kui oli vaja tõeliselt otsustav otsus teha - et mitte Kuusikut ministriks kinnitada naisepeksu kahtluse tõttu- tehti sellest suur palagan.

See oli koht, kus presidendil oleks olnud võimalik end näidata presidendina- mitte jalutada dressipluusis kuskile sirmi taha riigikogus ja teha mingit performance't.

President oleks võinud öelda, et ta jäi haigeks või oleks võinud leida mõne muu obstruktiivse ja machiavelliliku lahenduse ministreid mitte ametisse nimetada ja seda just Eesti riigi maine huvides. 

Küll siis Ratas, Helme ja Reinsalu oleksid aru saanud, et ministri kandidaatides tuleb teha muudatusi ja vahetanud Kuusiku vaikselt välja ning andnud talle mõista, mis talle saatuslikuks sai. Politsei oleks saanud sel juhul asja rahulikult edasi uurida ja ohvriabi oleks saanud teha oma tööd- pakkuda ohvrile tuge ja kaitsta lapsi.

Küll Kuusik oleks sellest aru saanud, et ta teeb seda Eesti riigi huvides, sest kui tema süütus leiab tõendamist, siis on see koht, kus president ei peaks mitte vabandama vaid leidma reaalse lahenduse, kuidas Kuusikute perele tekitatud kahju hüvitada.

President Kaljulaidi käitumine on minu meelest mitte riigimehelik, kuna ta valis konkreetse naise peksja Tiit Ojasoo lavastama EV 100 etendust ja ei ole temalt senini ära võtnud ka Valgetähe teenetemärki. Sellega loob president kahepalgelisust veelgi juurde.

Mina ei ole nendest asjadest igal juhul aru saanud, miks need just nii on- aga küll aeg toob selgitust.