Katrin Lust: Kus on eestlaste armastus?

Rakkest leitud kass Mihkel. Foto: Erakogu

Esmaspäeval oli eetris "Kuuuurija" saade, mis rääkis ühest kassisõprade MTÜ-st. Inimesed võtsid minuga ühendust, sest nad ei olnud kindlad, et annetajate raha on MTÜ ainuasutaja ja juhi poolt kasutatud sihtotstarbeliselt. Naine ise väidab, et annetajad on MTÜ kontole saatnud ainiti möödunud aastal  70 000 eurot, kuid kuhu rahad täpselt on läinud, on paljude jaoks segane.

Mina jäin aga seda lugu tehes taaskord sügavalt mõttesse. Esiteks tekitas minus küsimusi see, kuidas Eesti Kassisõprade Kogund MTÜ on üldse asutatud. Kuna seadus nõuab mittetulundusühingule ehk MTÜ-le vähemalt kahte asutajat, siis selle MTÜ asutaja Katrin Gaver oli suutnud selle asutada sisuliselt üksi. See tähendab seda, et Eesti Kassisõprade Kogukond MTÜ asutajaks oli Gaver ise eraisikuna ja teine selle MTÜ asutaja oli talle kuuluv OÜ ehk tema firma.

Siinkohal on mul avalik küsimus. Kas seadusandja mõte MTÜ asutamisel oligi see, et seda võib asutada sisuliselt üks huvitatud isik või oli ikka kahe asutaja piirangul mingi muu mõte...

Teiseks pani mind seda lugu tehes mõtlema veel üks asjaolu. Eestis on mitmeid MTÜ-sid, kes registreerivad oma ühingu nimele kasse. Katrin Gaveri MTÜ ei ole oma väidetava 60 kassiga kaugeltki ainus taoline. Mulle teadaolevalt on Eestis veel ka üks teine tuntud MTÜ, kelle nimel on lausa 300 kassi.

Nende kodulehel on märgitud, et näiteks üks raamatupidamis -ja audiitorfirma on neile annetanud just kasside tarbeks 25 000 eurot.

Siinkohal hakkasingi mõtlema, et millest küll on tekkinud eestlaste lembus just kaslaste vastu. Isegi meie riigi vapil on kaslased, kuigi alles mõni sada aastat tagasi ei olnud isegi mitte eesti keeles sellist sõna nagu kass.

Armsaid kiisusid kutsuti siis hoopiski saksa oravateks ja nagu nimigi viitab, oli selle põhjuseks see, et kassid olid ainult sakstel ja eestlasele meenutasid nad oma karvase sabaga oravat.

Aga kus on nüüd eestlaste armastus oravate ja teiste metsloomade vastu?

2015. aastal tapeti Eestis praktiliselt kogu populatsioon meie armsaid metssigu. Kokku tapeti ubes 16 000 metssiga.

Samal ajal on inimesed aga täiesti endast väljas kui erinevates varjupaikades tahetakse haigeid loomi surmata. Kiisusid peab aitama ja koerakesi paitama...aga kogu metssigade populatsioon tapetakse ära ainult sellepärast, et meie lautades olevad kodusead ei nakatuks jumala pärast sigade Aafrika katkuga.

Miks ei läinud head inimesed ravima meie sigu metsades või ei teinud ettepanekut hävitada kodusigade populatsiooni...või ei asutanud MTü-sid metsloomade päästmiseks.

Ärge palun nüüd saage valesti aru. Ma olen väga suur loomasõber, aga paratamatult tekib mul tunne, et kohati ollakse oma arusaamdes väga kahepalgeline.

Juhin tähelepanu ka sellele, et valdav enamus metssigadest ei olnud tõvega nakatunud ehk nad tapeti vaid preventiivsetel eesmärkidel. Samal ajal aga leiti näiteks korduvalt 2000 või 6000 seaga kodufarmides katku, kus samuti hukati ka need sead, kes ise haiged polnud.

Sigade hävitamiseks kulutati miljoneid eurosid.

Toon veel veidi statistikat 2015. aasta kohta. Eestis peeti tol hetkel umbes 360 000 kodusiga, kellest hukati tol aastal umbes 22 000. Sama palju loomi kütiti -just sigade katku silmas pidades -meie metsades ka metssigu. Arvatavasti on Eestis just sigade katku tõttu kütitud kokku umbes 50 000 metssiga ja täna on meie metsadesse neid järgi jäänud üldse ainut 4000-5000 isendit.

Toon kõrvale veel ühe numbri. Saksamaal (2017-2018) kütiti üle 836 000 metssea ja kõik selleks, et tagada kodusigade tervis.

Nüüd ma küsingi, kust jookseb loomasõbra jaoks piir, millist looma peab aitama ja millist mitte. Minul on näiteks metssigadest väga kahju, et nad peavad kodusigade heaolu nimel surema...või tegelikult inimese heaolu nimel.

Miks keegi ei loo nende aitamise nimel MTÜ-sid või ei aita neid annetustega ravida, et leida nende tervenemiseks vahendeid ja vaktsiine- nii nagu tehakse kasside puhul.

Kui öeldakse, et haige kass tuleb panna magama, lähevad inimesed hulluks ja annetavad looma päästmise nimel tuhandeid eurosid. Samal ajal armsate metssigade abistamiseks ei liigutata lillegi, vaid jahimehed on sunnitud neid tapma.

Mida ma selle looga öelda tahan? Kasutame nüüd loomi päästma minnes palun tervet mõistust. Kui tegu on haige kassi või koeraga, siis võibolla tõesti on talle parem mõnikord eutanaasia.

Täna kirjutasid mulle mitmed vähihaiged pettumusega. Nad vaatasid mu saadet ja ütlesid, et kassisõbrad annetavad tuhandeid ja tuhandeid eurosid kiisupoegadele samal ajal kui haigetel inimestel ei ole raha, et oma ravimeid osta.

Loomi peab aitama, aga annetajad peavad ka aru saama, kuhu tasub panustada ja kuhu mitte. Kellele tohib oma raha usaldada ja kellele mitte.