Katrin Lust: Missuguse sõnavabaduse eest ERR-i ajakirjanikud täpsemalt võitlevad?

Katrin Lust

FOTO: Madis Sinivee/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Viimasel ajal räägitakse väga palju sellest, kuidas EKRE hakkab ajakirjanike tööd tsenseerima ja suukorvistama. ERR-i ajakirjanikud on aetud tagajalgadele ja nad räägivad sellest, kuidas ajakirjanikel on õigus oma isiklikule arvamusele lähtudes oma südametunnistusest.

Mind pani seda lugu täna kirjutama minu isiklik arvamus, sest mulle on minu armsad kolleegid (ajakirjanikud, keda ma ei tunne, kuid kes võtavad minu teemal sõna) alati ette heitnud seda, et minu lugudes kõlab suuresti minu isiklik arvamus.

Mind on kohtusse kaevatud ja mind on antud Pressinõukogusse ja seda eelkõige sellepärast, et ma olen liiga vabalt avaldanud oma arvamust. Mulle on selgeks tehtud nii prokuröride kui advokaatide poolt,  et avalda oma arvamust kavalamalt ehk juriidiliselt korrektselt.

Tartu Ülikoolis õpetati mulle, et ajakirjanik peab olema rangelt erapooletu ja küsima alati konfliktse loo puhul vastulauset ja andma vastaspoolele võimaluse ja kui on õige, siis ka õiguse.

Täna võitlevad eelkõige ERR-i ajakirjanikud oma arvamusvabaduse eest, mis on meie Põhiseadusega kaitstud. Tegu on põhiõigusega ehk sõnavabadusega ja seetõttu olen ma nendega justkui  nõus AGA....

Nüüd tekib mul kohe küsimus, kustkohast jookseb piir millal ja kuidas tohib ajakirjanik oma arvamust avaldada. Minu jaoks ei ole korrektne see, kui ajakirjanik näitab varjamatult välja oma poliitilist eelistust. Ma võin hinnata oma saates karmilt pätte ja pedofiile ja seda seetõttu, et mul on tõendeid rohkem kui ühte saatesse mahub...Ma võin anda ka moraalseid hinnanguid, kui on midagi väga valesti.

Aga üks on kindel nii vabalt oma poliitilist eelistust ma välja ei näita nagunii ERR-i ajakirjanikud. Ma ei alanda Jüri Ratast ajal mil ta on peaminister, sest ta on ikkagi meie riigi juht. Minu jaoks on hämmastav, kuidas osad ERR-i ajakirjanikud julgevad rahva poolt valitud poliitikuid avalikult mõnitada ja alandada.

Ja nüüd nad kiunuvad, et neilt tahetakse ära võtta mingisugust vabadust.

Minu meelest on meie riigis ajakirjanikul ja ajakirjanikul vahe. Kui mina ütlen oma saates, et märtsiküüditamise küünlaid jalaga löönud isikud rääkisid vene keelt, võtab ERR-i eetikanõunik Tarmu Tammerk sõna ja teatab, et ma õhutasin sellega justkui rahvaste vahelist vaenu. Samas on aga ERR-i ajakirjanikule lubatud näiteks see, et ta nimetab saates Pealtnägija intervjueeritavat gruusia aferistiks.

Kui ma küsisin Tarmu Tammerkilt (saatsin talle ekirja) et ma ei saa aru, miks ta lubab ERR-i ajakirjanikel end niimoodi väljendada, ei soovinud ta sellele hinnangut anda.

Ma ei soovinud tegelikult seda ajakirjanikku ega seda väljendit kritiseerida, vaid ma soovisin Tammerkile näidata, et tema käitumine eetikanõunikuna on kahepalgeline.

Ka ERR-i ajakirjanikud, kes võitlevad täna oma arvamusvabaduse eest, peaksid aru saama, et nende käitumist kõrvalt vaadata on minu jaoks kohati lausa jälk.

Mulle tõesti ei meeldinud vaadata, kuidas käituti Jüri Ratasega AK stuudios ja kui ajakirjanik arvab ise seejuures, et ta oli jube teravmeelne, siis tegelikult oli väga paljudel inimestel seda intervjuud piinlik vaadata.

Nüüd ma küsingi ERR-i juhtkonnalt oma siinses avalikus kirjas kahele asjale hinnangut. Miks käitub Tarmu Tammerk kahepalgeliselt? Miks ta kritiseerib mind rahvuse mainimise eest aga võtab selge seisukoha, et Pealtnägija reporterid võivad rahvust nimetada.

Teiseks, miks võib Priit Kuusk alandada Aktuaalses Kaameras meie peaministrit?

Kas see on see sõna ja arvamusvabadus, mille eest tänased ERR-i ajakirjanikud võitlevad.

Minul on küll kurb vaadata, et hetkel võideldakse selle eest, et mitte olla erapooletu ajakirjanik, vaid et võiks jätkata oma enda poliitiliste arvamuste avaldamist meie kõigi poolt kinni makstud kanalis. 

Tagasi üles