Katrin Lust: Kultuuriministreerium jagab toetusi oma jopedele?

MTÜ Teine Tants eraldatud toetus Foto: Kuuuurija

Tänases "Kuuuurija" saates võtan luubi alla Kultuuriministeeriumi juures tegutseva etendusasutuste rahastuskomisjoni, mis jagab igal aastal Eesti teatritele ligi 2 miljonit eurot toetuseks. 

Kultuur ja teater on üldse sellised pühad teemad, et nende kohta sõna võttes, võidakse kiiresti sinust teha "ah mida sa ka tead kõrgemast kunstist" inimeseks. Samas preemiad ja toetused, mida teatritele jagatakse ei ole kaugeltki mitte väikesed, et mitte nendesse süüvida. 

Eelkõige hakkasid mulle silma kriteeriumid, mille alusel tänased teatrid raha saavad. Lisaks sellele, et teatril võiks olla kõrge kunstiline tase ja nad peaksid edasi viima meie rahvuskultuuri, kuulub tänaste teatrite tööülesannete hulka ka kohtumine vaatajaga, õpitoad, brošüürid, heategevus jne. 

Tänase saate fookuses on etendusasutuste rahastuskomisjoni liige Katre Väli, kes töötab Kultuurministeeriumis ka teatrinõunikuna. Just tema on see, kes võtab teatrite rahastustaotlusi vastu, istub komisjonis ja viimati oli ka rahastuskomisjoni koosoleku protokollija. 

Silma riivas see, et Katre Väli elukaaslane on tantsuteatri "Teine Tants" juhi ja juhatuse liikme Priit Raua elukaaslane, kelle teater on just sellelt samalt rahastuskomisjonilt head mitu aastat priske summa toetust välja kaubelnud. 

Tänavu andis Kultuuriministeerium sellele tantsuteatrile näiteks 167 000 eurot ja aasta varem said nad 28 000 eurot vähem. Aastal 2017 sai see avalikkusele üsna tundmatu tantsuteater toetusi kokku ligi poole miljoni euro väärtuses.  

Teater ise tegutseb vanalinnas Kanuti Gildi saalis ja rendib muide pinda Tallinna Linnavalitsuselt naeruväärse summa eest. Täpsemalt on neil õnnestunud saada vanalinna südames - otse Vene saatkonna vastas- diil, kus nad maksavad linnale ühe ruutmeetri eest kõigest 1.35 eurot. Kokku üürivad nad 800 ruutmeetrit majast, mis teeb rendihinnaks umbes 1100 eurot kuus. 

Etendusasutuste rahastuskomisjoni protokollis seisab mustvalgelt kirjas, et Katre Väli ise oma elukaaslasega seotud teatri toetamise arutelul ei viibinud. Kus ta sel hetkel koosoleku protokollijana viibis seda me ei tea. 

Kui ma küsisin proua Välilt, miks ei ole protokollis kirjas, milline komisjoni liige täpselt millise teatri poolt hääletas või ei hääletanud ja mis põhjustel- teatas teatrinõunik mulle, et selliseid protokolle ei saa Eesti kultuurimaastikul eksisteerida, kuna Eesti on väike ja sellised protokollid tekitaksid teatriinimeste vahel pingeid. 

Nii pannaksegi kirja ainult see, et kõigi otsusteni on jõutud suures üksmeeles. Kuidas selle üksmeeleni aga jõuti, seda protokolli eraldi kirja ei panda. 

Väli pidas silmas ka seda, et kui protokollis oleks eraldi välja toodud, missugune komisjoni liige ühte või teist ütles-  siis hiljem-  näiteks toetusest ilma jäänud teatrijuht näeks, kes tema teatri rahastamise vastu hääletas ja missuguste argumentidega - ja nii oleks pahandust kui palju. 

Mina ütlen- kuulge lõpetage ära. Kui tehakse otsuseid, mille alusel jagatakse sadu tuhandeid eurosid-  tuleks ikka üles märkida ka see, kes, mida ja missugustel kaalutlustel rahastuskomisjoni koosolekul ütles. Ja kui juba sellisel põhjusel ei saa koosolekul täpselt toimuvat kirja panna, siis mida veel rääkida sellest, mis toimub väljaspool koosolekut. Kas komisjoni liikmeid saab mõjutada, kes kellega seotud on jne. 

Ma ei saanudki teada, kus siis proua Väli viibis hetkel kui tema elukaaslase teatrile 167 000 eurot anti aga igal juhul tuleks taoliste kultuurikomisjonide tööd, kus jagatakse maksumaksja raha, luubi alla võtta ja seda ikka selleks et kõrge kultuuri nime all raha „oma jopede“ vahel jagamisele ei läheks.