50 000 häält kadunud ehk üürnikud ei saa hääletada

Kirja kirjutamine Foto: Unsplash

Katrin Lust on seoses valimiste ja hääletamisega saanud sel nädalal väga palju kirju. Just seetõttu oleme esmaspäevases saates hääletusel juhtunud apsakad ka ette võtnud ja uurime, kuidas on võimalik, et 88-aastane memm sai möödunud pühapäeval valimisjaoskonnas teada, et ta on justkui elektrooniliselt juba hääletanud- mida ta aga enda sõnul polnud teinud. 

Seniks aga avaldame ühe huvitava lugejakirja seoses valimistega. 

Lugupeetud Kuuuurija,

Uudiskünnised ulatuvad täna kahele teemale- valimised ja doping.

Ilusal 3. märtsikuu päeval otsustasin ka mina kodanikukohustust täita – minna valima. Olles ennast dopingust täis laadinud (kohvi), võtsin kätte ja sõitsin Tallinna südalinnast Viimsisse. Olen aastaid saanud kutseid, et minu valimisjaoskond asub Viimsi Keskkoolis.

Olen olnud seal korteriomanik, kuid aastaid tagasi sai korter müüdud. Sissekirjutus oli mul endiselt Viimsis, sest tänasel päeval olen olnud lääneriikidele kohaselt üürile võtja.

Selge, rind kummis ja kindel otsus peas, et täidan kohustust jõudsin Viimsi Keskkooli, soov on panustada paremasse tulevikku. Jalutades kooli mõtisklen, et kurat, ID-kaart jäi nüüd küll koju, laua peale, kuid samas arutlen, et Eestis on juhiluba ka dokument. Võtan taskust juhiloa ja jalutan valimisjaoskonda number 2. Astun sisse ja otsin õige laua, perekonnanimest lähtuvalt, esitan oma dokumendi ja vanem naisterahvas vaatab tõsise näoga otsa ning võimendatud häälel hõikab: „Anneli, tule siia, kontorolli!“

Mõtlen, et mis nüüd siis, küsitakse isikukoodi ja tehakse kõne rahvastikuregistrisse. Ootan mõned minutid kui kuulen: „Teil ei ole Eestis elamiskohta, Te ei ole Eestist.“ Mina raiun vastu, et iga päev käin tööl ja elan Tallinnas, milles küsimus? Sul puudub sissekirjutus ja sina valida ei saa, samal ajal kui Anneli võõpab pilguga varvastest silmadeni riietust, et kas olen ehk kodutu. Kurat, ma saan 3 Eesti keskmist palka ja kindlasti ei ole ma kodutu. Mis seal ikka, ei vaidle ja jalutan jaokskonnast välja. Sisimas mõtlen, et ma pole ju ainuke üürikorteris elav inimene. Tahan vastuseid, avan interneti veebilehe „Valimised 2019“, otsin kontakte, et küsida, kuidas peaks toimima.

Helistan viidatud kontaktile kui kõne võetakse vastu: „Tere, Rahvastikuregister“, olen enesekindel, et „Tere, soovisin valida ja üürikorteris elava inimesena öeldakse, et puudub võimalus“ lisan mina. „Jah, peate pöörduma kohaliku linnaosavalitusse ja teavitama oma elukoha ning saate valimissedeli.“ möönab naisterahvas telefonis. „Saan aru, et see tähendaks korteriomaniku nõusolekul sissekirjutust ning temale maksukohustust, mida suures osas Eesti ärihiiud üürikorterimaastikul väldivad?“ küsin mina. „Nii on, selliseid inimesi on ligikaudu 50 000, kuid pooled on juba teavitanud oma elukoha ja on valmistega alustanud.“ Jutt tundub segane, ei saa aru, kuidas keegi midagi teavitab kui puudub informatsioon, kuidas tegutseda. Teiseks mõtlen, et kurat, 50 000 häält läheb korstnasse, hääleõiguslikke inimesi oli sellel aastal 887 419, häältemagnetid Kaja Kallas ja Mihhail Kõlvart moodustasid kahepeale kokku 37,222 häält.

Pikemalt ei jutusta, kuid asja mõte on selles, et suur osa hääli läheb kaduma ja mina, kui täieõiguslik Eesti kodanik, ei saagi valida. Oman ID-kaarti ja Eesti Vabariigi passi, kuid mis sellest ikka – Eestis oled kodutu ja hääletu.