Katrin Lust: Kes juhib Eestit tegelikult?

Katrin Lust

FOTO: Madis Sinivee

Viimastel päevadel on Kanal 2 peaministrite valimisdebatt endiselt kõigil hambus. Enamjaolt räägitakse sellest, missugust palagani mina -Katrin Lust-  oleksin soovinud teha ja milliseid rumalaid ning naeruväärseid küsimusi oleksin ma selles saates esitanud. Peaministrikandidaadid väidavad justkui ühest suust, et sellest saatest pidi tulema täielik tsirkus, kust puuduvad ainult habemega naine ja tantsivad karud. 

Kinnitan teile parteigenossed, et ma ei kavatsenud korraldada ei pulmamänge ega rumalate küsimuste vooru. Minu mõte oli teha saade, kus ka mina oleksin saanud vastused mind ja minu paljusid vaatajaid huvitavatele küsimustele. 

Tänase peaministrikandidaatide boikoti valguses tahan teada, kuidas ikkagi Eesti riiki juhitakse. Eelkõige huvitab mind asja tehniline külg. 

Kuus peaministrikandidaati, kes pidid saatesse tulema, ongi ju tegelikult need, kes järgmised neli aastat meie riiki juhivad. Me ei tea täna veel, kes täpselt saab peaministriks või milliseks kujuneb täpselt valimistulemus. 

Aga me teame tänaste sündmuste valguses, et need inimesed – peaministrikandidaadid - suudavad kokku leppida, kuidas Eestit juhtida. Kuid veelkord - mind isiklikult intrigeerib- selle ühisavalduse, boikoti ja kokkuleppe- tehniline külg. 

Kes oli see mõjuvõimas isik, kes suutis kõik peaministrikandidaadid ühe mütsi alla koondada ilma, et nendes parteides oleks olnud mingit laiemapõhjalist arutelu ja mis olid tema motiivid. Minu hinnangul tantsivad karud ja habemega naine need ju olla ei saanud! 

Täna on minuga ühendust võtnud mitmed partei funktsionäärid, kes teatavad, et see otsus saatesse mitte tulla tehti üle nende peade ehk kokkuleppe sõlmisid ainult peaministrikandidaadid ise. 

Mina olen kindel, et kõigile peaministrikandidaatidele ei jagatud ühesugust ja tõepärast informatsiooni minu ja Jüri Butšakovi juhitavast saatest. 

Pigem arvan ma, et keegi konkreetne isik viis peaministrikandidaadid sihilikult eksiteele. 

Lugesin Delfi eilset artiklit sellest, kuidas Jevgeni Ossinovski oli boikoti ja ühisavalduse teksti autor ja ühisavaldus läks pressiteatena teele just sotsiaaldemokraatide kontorist. 

Samal ajal pidi aga keegi siiski eelnevalt ju veenma - kasvõi Ossinovskit- seda kõike tegema ja rääkima talle valeinformatsiooni, et saade keeratakse palaganiks, mis tõele ei vasta. Lisaks pidi ta olema nii veenev, et seda palagani asjaolu ei hakatud isegi Kanal 2 ega minult uurima. 

Keegi esitles seda kui fakti.

Seega on mul peaministrikandidaatidele lihtsad küsimused. Kes ja mida täpselt teile Kanal2 valimisdebati saate kohta rääkis. 

Just see vastus aitaks kaasa selgusele, kuidas Eestit tegelikult juhitakse. Kui juba täna ei ole poliitikud valmis tulema teleekraanil väitlema, siis miks me peaksime lootma et järgmise nelja aasta jooksul me saame neilt selgitusi oma tegude kohta.

Teine asi, mida ma sooviksin riigi juhtimise kohta kohe "naiivselt" küsida on see, kas meie peaministrikandidaatidele sobib üleüldse selline esindusdemokraatia nagu Eesti Vabariigis põhiseaduse järgi hetkel on. 

Peale Prantsuse Revolutsiooni on maailm liikunud selles suunas, et igaühele on antud valimisõigus ja seda võrdse kaaluga. Valimisõiguse privileegi ei ole meie põhiseaduse loojad andnud ainult ekspertidele. 

Kuid kui tulla nüüd tagasi reaalse debati boikoteerimise juurde, siis mina näen selles isiklikult seda, et järgmisena võidakse homme kokku leppida näiteks selles, kas Eestis hakatakse fosforiiti kaevandama või kas Eestisse tuleb tuumajaam. 

Ajalootundidest teame, et just Eesti Riigikogu tegi 1940. aastal avalduse astuda Nõukogude Liidu koosseisu. 

Seega on õhus ikka veel minu küsimus- kes on need nii mõjuvõimsad isikud, kes suudavad selliseid kokkuleppeid läbi viia? 

Kes on need tegelikud niiditõmbajad, kes koondavad ühe mütsi alla nipsust EKRE, sotsid, keskerakondlased ja Isamaa. See on küsimus, millele mina pole tänaseni selget vastust saanud. 

Siinkohal ka mõned "meelelahutuslikud" ja päevakajalised küsimused, mida ma soovisin saates peaministrikandidaatidele esitada ja millele ma soovin tänaseni vastust. 

Kas Eesti valimissüsteem vajab muutmist? 

Kumb on suurem hüve, kas inimese eluruumi puutumatus või ohtliku pedofiili paljastamine koos asitõenditega? 

Millise seaduseelnõu te esitakse, et korteriühistuid ei oleks võimalik kaaperdada nagu juhtus Liivalaia tänaval suure kortermajaga?

Mida hakata peale patsientidega, kes ei suuda haiglate vastu ravivigade puhul võidelda? 

Mida on parteijuhid plaaninud ette võtta ehituspraktikaga, kui näiteks riigihangetel jätavad peatöövõtjad alltöövõtjatele lihtsalt maksmata.

Täna ilmus uudis, et ulatuslik rahapesu on toimunud ka Swedbankis. Selle loo valguses tahaks teada, milline on ikkagi täpselt Finantsinspektsiooni roll finantsasutuste järelevalves. Kas me tõesti peame rahapesust Eestis lugema esimesena Taani ja Rootsi ajalehtedest?

Mida peaks muutma Finantsinspektsiooni töös, et suurpankade sigadused ei jääks  meile märkamata?

Need küsimused on tekkinud mul läbi minu "meelelahutussaate" Kuuuurija, mida vaatab igal nädalal mitu lauluväljakutäit inimest. 

Kokkuvõtvalt tundub mulle, et meie peaministrikandidaatidele ei sobi meie põhiseaduslik esindusdemokraatia. Nemad tahaksid enda valijateks hoopiski tõsiseltvõetavaid eksperte. 

Muide kallid peaministrid - teie boikoti tagasiside sotsiaalmeedias on olnud minu jaoks meeletu. Olen saanud sadu toetavaid kirju ja kõnesid ning ainiti viimase paari päeva jooksul on minu Facebooki kontole tulnud tänase seisuga ligi 600 sõbrakutset. Hetkel mõtlen, kuna Facebooki sõbralimiit 5000 on mul juba ammu täis, peaksin ilmselt peaministrikandidaatide kustutamisega oma sõbralistist uutele sõpradele ruumi tegema. 

Ka nende uute sõprade seas võib ju olla mõni uus president või peaminister.

Tagasi üles