Katrin Lust: Kõigile pasunasse, aga võrdselt

Katrin Lust

FOTO: Kanal 2

Olin parasjagu teleintervjuul, kui mulle helistas ajakirjanik ja küsis, mis tunded mind seoses peaministri kandidaatide ühisavaldusega (boikoteerida minu juhitavat valimisdebati saadet) valdavad.

Ma räägin teile nüüd oma tunnetest. 

Eelkõige valdas mind sügav hämming! 

Eestis räägitakse palju kartellierakondadest, kuid esimest korda me näeme juhtivate erakondade tõelist kartellikokkulepet ja põhjuseks on see, et mina -Katrin Lust - naeruvääristan Eesti Vabariigi valimisi. 

Mina, Katrin Lust, justkui olevat soovinud meelelahutuslikus vormis teha nii tõsist asja nagu poliitiline valimisdebatt. 

Ma küsin teie käest kallid lugejad, mis asi see poliitika on? Kas tõesti peab poliitikast arusaamiseks olema omandatud politoloogia või filosoofia kraad või piisab ka keskkonnahariduse plagiaadist? Või on poliitika - nagu Bismarck ütles - miskit vorsti tegemise laadset, mille valmistamist inimene parem lähedalt ei näe. 

Täpsemalt mõtles Saksamaa esimene riigikantsler Otto von Bismarck seda, et kui seletaksime inimestele lahti, kuidas vorste valmistatakse, ei oleks tõenäoline, et inimesed neid ka edaspidi sööksid. See on liiga kole. 

"Eesti keele seletav sõnaraamat" teatab, et poliitika on põhimõtetest lähtuv kavakindel tegutsemine, et mõjutada riigiasju. 

Minu arusaam on, et igal Eesti Vabariigi kodanikul on täpselt üks hääl olenemata tema sotsiaalsest taustast, haridusest või rikkusest. Ka mina olen Eesti Vabariigi kodanik ja ärge seda kallid peaministrikandidaadid unustage! 

Viimase kahekümne kaheksa aasta jooksul on minul Eesti Vabariigis tekkinud palju küsimusi. Milline on Eesti tulevik? Kuidas meie riiki juhitakse ja eelkõige, milline on konkreetselt teie, peaministrikandidaatide, visioon ja vastutus. 

Te räägite, et ma teen meelelahutussaadet. Ütlen teile, et ma olen kirjutanud oma elu jooksul umbes tuhat artiklit ja teinud 80 "Kuuuurija" saadet, millel on keskmiselt mitu lauluväljakutäit vaatajat. 

Kui ma kuulen, et poliitikud jagavad turuplatsil pastakaid ja kondoome, siis kas see on tõsine, põhimõtetest lähtuv riigiasjade ajamine ehk poliitika tegemine?

Meie peamnister Jüri Ratas käib oma töö ajal (ma eeldan, et ta töötab nagu minagi 24/7) ukselt uksele valijaga kohtumas ja pastakaid jagamas. Kas see on tõsiselt ettevalmistatud valimisdebatt?

Kas inimesed, kes teda ukse peal tervitavad, on kuidagi eraldi välja valitud ja ettevalmistatud küsimustega või võivad nad peaministrilt küsida, mis neil hingel on?

Heal juhul kohtub peaminister sedasi viiekümne valijaga, kui minu ja Jüri Butšakoviga juhitavas saates oleks ta korraga rääkinud vähemalt saja tuhande inimesega. 

Sellist üksmeelt nagu täna minu vastu pole Eestis ammu nähtud. Kas samasugune üksmeel on ka maksupoliitikas, majanduses, Eesti kaitsepoliitikas või küsimuses mida me teeme sisserändega. Kuidas me lahendame meie vananeva elanikkonna pensioniprobleemid või kuidas saada paremini läbi meie venekeelsete kaasmaalastega. 

Kas poliitikud tõepoolest saavad valida, kellega nad räägivad? Minu meelest on tegu peaministrikandidaatidele mittesobiva ajakirjandusväljaande suukorvistamisega. Ütlen justnimelt väljaande, sest seda saadet valmistan ma ette suurema meeskonnaga ja me teeme selle jaoks põhjalikku eeltööd. 

Ma tänan eraldi kahte julget ministrit, kes andsid mulle täna "Kuuuurija" saatega seoses intervjuu. Sotsiaaldemokraadist ettevõtlusminister Rene Tammist ja Isamaa justiitsminister Urmas Reinsalu. 

Muide kui Reinsalu kuulis, et peaministrikandidaadid boikoteerivad mind, küsis ta minult, mida ma tahtsin nendega saates teha. 

Reinsalu arvas, et äkki ma panen nad võidu kätekõverdusi tegema või peavad nad nagu valevorst Vakra küpsisesöömise võistlust otse-eetris läbima. 

Kinnitan teile, et meie soov oli teha valimisdebatti, mis oleks kogu Eesti rahvale arusaadav ja kus me saame vastused Eestile olulistele küsimustele. 

Lisan siinkohal lingi, milles võite - peaministrikandidaadid - eeskuju võtta Soome toonasest peaministrist Alexander Stubbist, keda ma juba enne "Kuuuurija" saadet Eesti Päevalehe tarvis intervjueerisin. 

Härra Stubb ei keeldunud intervjuust minule ja tol visiidil olin ma ainus Eesti ajakirjanik, kellele ta andis pikema usutluse.

http://m.epl.delfi.ee/article.php?id=68976637

Mina lähtun oma ajakirjanikutöös ühest lihtsast põhimõttest- nagu on öelnud kunagi mulle ajakirjandustõdedest rääkides minu õpetaja Hans H. Luik- "Kõigile pasunasse aga võrdselt! "

Tahan veel öelda, et poliitiku amet on muide üks väheseid positsioone, kus sa võid täna olla siseminister, homme kaitseminister ja ülehomme hoopis peaminister. Üleülehomme võid sa aga hoopiski kabinetiukse kinni lüüa ja mingit isiklikku vastutust sinu tegudele ei järgne.

Ärge unustage, et täna õhtul on eetris "Kuuuurija" kell 21.30 Kanal 2-s.

Tagasi üles